Kodukontorist distantskirikusse

Ajuti tekib vastupandamatu tahtmine ennast näpistada. Nii kõvasti, et ebameeldivast unenäost ärgata. Et jätkuks normaal­ne elu. Selline, kus saaks taas varahommikul tööpostile rutates unistada kodusest nädalavahetusest, mil oleks pikemalt aega pereringis veeta. Lõpeks pikale veninud uni, mis on unistuse kõiki töid-toimetusi kodust lahkumata sooritamisest kõverpeeglisse asetanud. Kui elutargalt kõlab hoiatus, et ole oma soovidega ettevaatlik – mõni võib täide minna! 

Ameerika tuntud koomik väljendas sotsiaalmeedias tehtult nõutust: miks te ometi nurisete, kui lõpuks ometi on aeg 24 h seriaale vaadata! Tunnistan ausalt, et koroonakarantiini algul hõõrusin minagi käsi väljavaatest, et nüüd siis on piiramatult aega lugemiseks. Esialgsest ovatsioonist on saanud reaalsust arvestav kainenemine ning öökapi raamatukuhilat vaadates tuleb tõdeda, et vajalike tegevuste sooritamiseks kulub ka kodukontoris aega. Võib-olla isegi rohkem kui nn normaalajal. Eriti kui ei valda veel täiuslikult vaba aja planeerimist.

Ei, me keegi pole valmis eriolukorraga leppima. Oleme üsnagi kohanenud, aga väga tüdinud, vastas abiturient, kellelt uurisin, kuidas elu gümnaasiumi lõpusirgel tundub. Ka siis, kui see oleks pelgalt valitsuse autoritaarne idee kodanikke isolatsioonis ja ühiskonda lukus hoida, oleks olukord psühholoogiliselt raske. Eriolukorra teeb paljudele ängi valmistavaks aga just selle sisu, teadmine, et sätestatud piirangud tulenevad üleilmsest pandeemiast. 

Kiitma peab kõiki, kes keerulist aega aitavad leevendada. Vaimulikke, kes kirjeldavad erinevaid kogudust toetavaid meetmeid. Koguduses, kuhu kuulun, paluti vastata küsimustikule, mille eesmärgiks oli tõhustada isolatsioonitingimustes toimuvat koguduseelu. Kogudus, kus igal pühapäeval toimub sotsiaalmeedias jälgitav teenistus ning sellele järgneb Zoomi keskkonnas nn kirikukohv, küsis oma liikmetelt, kuidas edasi minna distantskirikuna. 

Liina Raudvassar