Koduigatsusest inimese südames

Hb 11:2,13–19

Tänapäeval tehakse palju mitmesuguseid uuringuid. Küsides, kas sul on kõike ja kas sa oled rahul kogu oma elu ja olemisega, võime saada erinevaid vastuseid. Inimesel on südames alati mõni asi, mille järele ta igatseb. Üks olulisemaid on koduigatsus. Inimsugu on seesmiselt pinges ja rahutu. Piibel räägib meile, et meie süda on seni rahutu, kuni leiab rahu Jumala juures.
Kaugele ajalukku tagasi vaadates võime Moosese raamatu kolmanda peatüki salmides 14–17 lugeda Jumala tõotustest Moosesele ja Iisraeli rahvale täita nende unistus kodu järele. Järgnes neljakümne aasta pikkune kõrberännak. Aabraham ja tema järglased elasid maa peal võõraste ja ajutiste elanikena, sest nad arvestasid paremaga: „Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.“ (Hb 11:16)
Tuleme tagasi nüüdisaega – küsimus surmajärgsest elust on inimkonda vaevanud alates elu algusest. Mis saab pärast surma, kas surmaga on kõik lõppenud? Kas me oleme vaid hetk ajaloos? Või, nagu väidavad mõned Aasia usundid, on inimese saatuseks elada mitmeid kordi, kuni ta viimaks vajub jumala kõiksusesse? Või vabaneb inimene surres oma ihust ja elab pärast seda üksnes vaimuna?
Samas me kõik teame, et ei jää siia maailma igavesti. Siinne aeg on väga lühike, üürike aeg. Kõik kaob, kodud vahetuvad, teekond muutub, inimesed muutuvad. Tullakse, et jälle minna. See maailm isegi hävib, kodu ei tunne enam neid, kes siin elasid. Kodud hävivad. Su elu võib muutuda vaevaliseks, inimesed sinu ümber võivad muutuda, ühiskond, arusaamad võivad muutuda arusaamatuks ja võõraks. Elu muutub ebaloomulikuks ja raskeks, levib kurjus ja kõlvatus. Normaalne arusaamine moraali ja patu mõistmisest võib kaduda ja inimesed muutuvad julgeks igasugust kurja tegema. Ausus kaob ja siis võib elu sellises ühiskonnas muutuda ängistuseks.
Tihtipeale inimesed meie seas vaatavad kristlasi ja küsivad arusaamatuses: „Miks teie saate ja suudate teistmoodi elada?“ Vaatame asja teisest küljest – mulle on see maailm meeldinud, ta on armas. Mulle on kõik need inimesed, kes mind ümbritsevad, meeldinud. Ma ei ole suhelnud inimestega, kes on valelikud, kurjad, kõlvatud jne. Minu sünnipaik oli maal, seal oli vaikne, palju rõõmu ja mänge. Koolitee algas väikeses koolis, kus kõik üksteist tundsid ja toetasid, see oli nagu teine kodu, samas süda igatses oma päris kodu. Tahtmine oli kiiresti jõuda kassi, koera ja muude loomade juurde, veel enam ema ja isa juurde.
Paljud minuealised käisid Vene sõjaväes, meilt ei küsitud, kas tahame minna või ei. Lihtsalt saadeti tuhandete kilomeetrite kaugusele kodust, mõned meist olid võõrsil viis aastat, kellel vedas – kolm või kaks aastat. See oli pikk aeg inimese elus, koduigatsus oli suur. Lootus, ootus ja kannatlikkus aitas selle aja üle elada.
Elu läheb edasi ja järsku me tajume, et kui see maailm oleks kõik, siis oleks inimene alati täiesti õnnelik. Igatsust kui sellist poleks olemas, aga me märkame, et meie südameis on pakitsus, kummaline igatsus. Me mõistame, et selle maailma taga on veel midagi, mida me silmaga ei näe, südames on igatsus igaviku järele. Wilfrid Stinissen on kirjutanud: „Sellepärast on meie igatsusel taeva järele eriline omadus – me ei igatse midagi sellist, mis alles tuleb, vaid me igatseme seda, mis on juba olemas, ehkki me ei näe seda, kuna meie silmad on kaetud. Taevasse minnes võttis Jeesus meid kaasa ning sellepärast oleme me taeva kodanikud.“ Sellepärast oleme maa peal võõrad ja majalised (Hb 11:13).
Jumala rahvas ehk ristirahvas on läbi maailma, aja ja elu rändav kogukond. Me oleme siin kõik sama Isa lapsed ning meie kohustus on hoolitseda üksteise eest seni, kuni jõuame kohale Isa juurde. Seal Isa kodus me saame tunda seda lõpmatut armastust, mida saame juba selles elus maitsta. Iga ilus hetk, iga Jumala Vaimu puudutus, iga taevane kogemus on selle ilu, rahu ja armastuse eelmaitse, mis saab olema lõpuks ainus reaalsus. Selle lootusega saame üksteist lohutada ja kinnitada.
Lisan lõppu ühe väikese luuletuse:
Istun mõttes lennukile, / käin ära kaugel maal. / Süda põksub reisile, / sest elu, aeg, ju raugeb. / Tahan kuumas kõrbes joosta, / lainet troopilist ka tunda. / Ihkan arktilisse õhku söösta / ning ilmvõõraid keeli kuulda. / Tahan ära käia, et mõelda, / kui väga igatsen ma koju. / Soovin näha maailma ja öelda – / siin pole minu kodu! / Tahan koju minna tagasi, / tähendab, igatsen oma kodumaad. / Kus on siis kodu? / See mulle loodud taevariik!

 

 

 

 

Ants Kivilo,
Vändra koguduse õpetaja