Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kitsas on värav ja ahtake on tee …

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust, Issanda ülevuse tõttu hõiskavad lääne poolt: „Seepärast austage ka ida pool Issandat, mere saartel Issanda, Iisraeli Jumala nime.“ Maa äärest kuuleme kiituslaule: „Austus õigele!“ Aga mina ütlen: Kadu mulle, kadu mulle! Häda mulle, petised petavad, jah, petised petavad petise kom­bel! Js 24:14–16

Oleme sel kirikuaastal meenutamas Vana Testa­mendi prohvetite sõnumeid. 

Kirjakohad, mis kirikukalendri järgi meile jutluste aluseks on seatud, eeldavad ilmselgelt, et tunneme hästi nii hetkel käsitletavat kui ka sel­lega külgnevaid tekste. Kui see aga juhtumisi nii ei ole, siis võivad need kontekstist rebitud üksikud lau­sed meile öeldu mõttest üsna erineva mulje jätta. 

Täna vaadeldava 24. peatükiga algab Jesaja raamatus osa, mida on nimetatud ka Jesaja il­mu­tuseks. See ilmutus nii algab kui ka lõpeb aga nä­ge­mustega hävivast maast ja on ilmselt seotud ju­ba maailma lõpuaegadega. 

Kellele meeldiks lugeda hoiatusi või proh­ve­teeringuid lähenevast hävingust? „Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust …“ See te­rvi­kust rebitud lause on otsekui kuliss teatri­laval, mis varjab meie eest lavasügavuse, mis ei pruu­gi olla meile meelepärane. Sest tuleb aeg ja see ongi juba tulnud, mil „nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu“ (2Tm 4:3). 

Sealt lavasügavusest kostab meieni aga Is­san­da hoiatus: „Vaata, Issand laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pil­lutab elanikud. … Maa on rüvetunud oma elanike all, sest need on üle astunud Seadusest, muutnud seadlusi, murdnud igavese lepingu. Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud peavad kandma oma süüd …“ (Js 24:1–6) See on Issanda sõnum, millele järgneb Jesaja enda kibe tõdemus: „Häda mulle, petised petavad, jah, petised petavad petise kombel!“Jesaja päevadest on nüüdseks möödas juba üle 2700 aasta, aga maailm on tänini püsinud. Kas tuleks siis neid hoiatusi nüüd enam tõsiselt võtta? Kui aga vaadata maailmas toimuvaid arenguid, siis pole see 2700 sugugi ühetaoline aastate rida. 

Kui veel mõnisada aastat tagasi oli pühakiri peale põliste piiblirahvaste ka kogu lääne tsi­vilisatsiooni vundament, siis tänapäeval leia­me endid juba viibivat olukorras, kus ükski senine reegel enam vett ei pea ja mil, meie pea­piis­kopi sõnu kasutades, senised väärtused väär­­tusetuteks muutuvad. Oleme ajas, mida ni­me­tatakse juba ka kristlusejärgseks ajastuks. See, meid läbi aegade kandnud piibellike väärtuste nüüdne mudasse trampimine ei ole min­gi glo­baalne fenomen, vaid verstapostide rida lääne tsivilisatsiooni mandumise teel. Ju­mala seadused on kõrvale heidetud kui aegunud ja ülearused ning tema Poja antud määrusi muudetakse ja mõtestatakse ümber juba ammu petise kombel, seejuures vähimatki häbi tundmata. 

See mäss universumi seaduste vastu viib vääramatult kaoseni ja selle kaose käivitajaks ei ole mitte kuri ja kättemaksuhimuline Jumal, vaid inimkond ise oma rikutuses. Hävimas on loodus ja sagenevad sellest tingitud katastroofid. Massihävitusrelvad ootavad oma hetke. Käivi­tu­nud rahvasterände tegelikud tagajärjed ei allu ühelegi prognoosile. Hävimas on ka tra­ditsiooniline perekond kui jätkusuutliku ühis­konna alustala. Abielu- ja perekonnamoraali üle peetavates avalikes aruteludes on sõnavabadus üha ahtam ja neis pühakirjale tuginemine juba sageli nii taunitav kui koguni juba ka karistatav. Need on ajamärgid, mis lasevad aimata meile seni tuttavana tundunud maailma lähenevat kollapsit. 

Ja ometi – mitte kõik inimesed ei hävi. Taas jätab Looja alles seemne. Kui laulame ju­malateenistusel „Kiitkem Issandat, sest tema on hea ja tema heldus kestab igavesti!“, siis ei saa see paraku kehtida kogu inimkonna osas. Ka Jee­suse sõnul „kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad“ (Mt 7:14). Kas me suudame mõista õnnest nutvaid inimesi keset hävingut ja rusudemerd, kui nad on leidnud selle kaose keskel endid siiski Is­san­da toel püsima jäänutena? Kas suudame mõista nende kiiduhõiskeid? Või on targem küsida enne hoopis teisiti: kas me peaksime seda suutma? 

Need hetked on pöördelised ja et neid tõe­liselt mõista, tuleb neid küllap enne ise ko­geda. Ei teadnud Jesaja nende tulevaste sündmuste päeva ja tundi, nagu ei tea seda ka meie, teab üksi Isa taevas. Elada meil aga tuleb ja küllap on siingi asjakohased Jeesuse sõnad Ketsemani aias: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“ (Mt 26:39) Aamen.

 

 

 

 

Peeter Krall,

Nõva koguduse õpetaja