Kirikute ootused erakondadele järgmisteks valimisteks

2023. aasta märtsis toimuvate riigikogu valimiste kampaania on tasapisi juba alanud. Reitingu poolest madalseisus olev Keskerakond võidab avalikku tähelepanu peretoetuste eelnõuga, mida selle esitamise hetkel toetasid opositsioonierakonnad, ent mitte koalitsioonipartner Reformierakond. Sellest ajendatuna on arutatud, kas koalitsioon laguneb, kas Eesti saab praeguses olukorras lubada valitsusvahetust, kas Keskerakonnal oleks taktikaliselt kasulikum minna vastu uutele valimistele opositsioonis või kas võivad tulla esimesed erakorralised valimised.

Tõenäoliselt valitsus jääb püsima ning kõige suuremaks muudatuseks jääb tõsiasi, et alanud on järgmiste valimiste valimiskampaania. 

Eelmisel korral (5.9.2018) sõnastasid Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud valimiskampaania eel kirikute ühised ootused riigikokku kandideerivatele erakondadele ning saatsid vastava kirja riigikogus olnud erakondadele. Ootused olid esitatud sellise ajastuse ja mõttega, et riigikokku kandideerivad erakonnad jõuaks kirikute ootusi märgata, arvesse võtta ning neid ka oma valimisprogrammides kajastada. Ootuste avalikustamise järel toimusid ka kohtumised kirikute ja erakondade esindajate vahel. 

Mõned nädalad enne valimispäeva, 2019 veebruari alguses, koostas peapiiskop Urmas Viilma ristiinimese valimiskompassi, milles said erakonnad punkte vastavalt sellele, kuivõrd olid EKNi ettepanekud nende valimisprogrammides kajastatud. Valimiskompassi mõte ei olnud kutsuda üles kristlasi hääletama „enim punkte saanud erakonna eest“ (võitjaks osutus toona Keskerakond), vaid eelkõige teavitada erakondi kirikute ootustest ning teiselt poolt anda nii ka kristlastele teada, milline ootustest on kajastatud millise erakonna programmis.

Ma loodan, et EKNi ja peapiiskopi toonane algatus ei jäänud ühekordseks ning midagi sarnast võetakse ette ka tulevaste valimiste puhul. Kuus tahku iseäranis võiks pakkuda laiemat huvi nii kiriku sees kui väljaspool.

Esiteks oleks huvitav teada, kuidas on EKNi 2018. aastal sõnastatud ootused täitunud Jüri Ratase teise ja Kaja Kallase esimese valitsuse ajal. 

Teiseks, kas kirikute ootused 2023. aasta valimisteks on samad või on mõni ootustest ära langenud või lisandunud. Ühte toonastest ootustest – „EKN toetab põhiseaduse täiendamist sättega, milles abielu määratletakse ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna“ – võib seostada nii Jüri Ratase teise valitsuse koalitsioonileppe kui ka selle valitsuse lagunemisega. Kas see ootus erakondadele on endine?

Kolmas mõttekoht peaks puudutama mitmeid teemasid ja väljakutseid, mida 2019. aasta valimiste ajal ei olnud – erakordne hinnatõus ja inflatsioon, sõda ja julgeolekukriis Euroopas, suuresti ületatud koroonakriisid, ent eelkõige nendega seoses tõusetunud ja endiselt aktuaalsed küsimused vaimsest tervisest.

Neljandaks, ehkki EKN on pagulas- ja rändekriiside ajal võtnud vastu seisukohti, viimaste valimistel eel antud teema ei olnud tõsiselt päevakorral ja minu mäletamist mööda seda ei mainitud ka pöördumises erakondade poolt. Järgmiste valimiste eel ja ajal aga on kindlasti päevakorral nii sõjapõgenike toetamine kui suhted eestlaste, ukrainlaste ja venelaste vahel Eestis. EKN esindab meie ühiskonna etnilist mitmelisust üsna laialt, mistõttu see temaatika võiks olla üheks ootuseks ka erakondadele.

Viiendaks, kliima ja keskkond ei ole just usuühenduste kohustuslike teemade hulgas, ent tõenäoliselt suurima ühiskondlike ühenduste katusorganisatsioonina võiks kajastada ettepanekutes ka seda teemat, iseäranis seetõttu, et 2019. aasta valimiskampaania ajal teemat sisuliselt ei käsitletud (kesksed teemad olid maksud). 

Kuuendaks, praegu aset leidev „valitsuskriis“ Keskerakonna ja Reformierakonna vahel on omamoodi märgiline. Ehkki mõlemad kuuluvad Euroopa Parlamendis Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni, ehk sealt vaadates peaksid mõlemad olema ideoloogiliselt üksteisele lähemal kui mistahes teisele erakonnale, on nad sotsiaalmajanduslikus mõõtmes meie parteimaastikul pigem kõige äärmuslikumad vastandid – Keskerakond kõige vasak-sotsiaalsem ning Reformierakond (rõhutan, majandus-, mitte sotsiaalsete väärtushoiakute mõõtmes) kõige parempoolsem. Elukallidus ja majanduslik toimetulek on järgmise riigikogu üks kesksemaid ülesandeid.

Ei välista, et oma mõtisklusega ma võisin „trügida sisse lahtisest uksest“, kuna „asi on töös“ ning oleks teostunud nii ehk nii. Igal juhul võiks eelmiste valimiste eel loodud algatus muutuda traditsiooniks ning suve lõpus või septembri alguses võiksid olla avalikud EKNi ootused 2023. aastal riigikokku kandideerivatele erakondadele.

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist