Kirikut on vaja

Peapiiskop Urmas Viilma pühendas olulise osa tänavusest advendikõnest kiriku ühiskondliku rolli problemaatikale. See teema on eriti esile tõusnud pärast seda, kui Kersti Kaljulaid ei pidanud presidendi ametisse astudes vajalikuks EELK poolt tänujumalateenistuse korraldamist.
Ent ometi ei määra usu ja kiriku rolli ühiskonnas ainult riigi- ja kirikujuhtide tahe. Ehk veelgi olulisem on see, millised hoiakud on levinud rahva seas. Viimaste nädalate ajakirjanduslik poleemika on aga näidanud, et mõnedki eestlased ei kiida heaks luteri kiriku püüdlusi ühiskonnaelus rohkem kaasa rääkida.
Ent teisalt ei saa salata, et suur osa rahvast peab kirikust ühel või teisel põhjusel lugu. Pole näiteks kahtlust, et selgi aastal on mitmed pühakojad jõuluaja jumalateenistuste ja kontsertide ajal rahvast täis. Kirikuõpetajatel on juba praegu kiired päevad, sest neil palutakse korraldada koolidele jumalateenistusi või tulla tundidesse jõuludest rääkima. Üsna paljudes linnades ja valdades osalesid vaimulikud ka esimese advendiküünla süütamise üritustel.
Millega seletada kiriku jõuluaegset populaarsust isegi nende inimeste seas, kes kristlikusse Jumalasse ei usu? Mõned neist ütlevad, et pühadeaegne kirikuskäimine olevat lihtsalt ilus komme ning ilma selleta ei tulevat tõelist jõulutunnet. Küllap oskavad veenvaid seletusi välja pakkuda ka sotsioloogid ja antropoloogid.
Igatahes ei saa salata, et vähemalt teatud puhkudel läheb kirik paljudele eestlastele vägagi korda. Seega ei saa EELKd võrrelda tavapäraste usutunnistuslike või heategevuslike organisatsioonidega. Kui kogudus kusagil tegevuse lõpetab, puudutab see ju usklike kõrval tõenäoliselt ka paljusid teisi kogukonna liikmeid. Ikka veel täidab nimelt eriti just luteri kirik ühiskonnas selliseidki rolle, millel on rohkem pistmist traditsioonide ja identiteedi alalhoidmise kui evangeeliumi kuulutamisega. Iseasi, kas see jääb nõnda ka kaugemas tulevikus.
Rain Soosaar