Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kirikuleht kuulutagu tõde!

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kristjan Luhamets

17. aprillil avaldas ajaleht Eesti Kirik Anne Kulli artikli „Uskuda või mitte?“. Minu vastulause „Ta on tõesti üles tõusnud!“ ilmus veebiajakirjas Meie Kirik 30. aprillil. Sellele omakorda reageerisid sotsiaalmeedias Urmas Nõmmik, Arne Hiob jpt. Hinnangud jagunevad kahte lehte vastavalt sellele, milline on arvaja usk.
Milles on siis küsimus? Anne Kulli artiklit lugedes jääb mulje, nagu poleks Jeesuse surnust ülestõusmine juhtunud tegelikult, vaid et see ainult tundus nii. Kuna tunne oli tugev, avaldas see inimestele kasulikku mõju, mistõttu polegi esmatähtis ülestõusmissündmuse ajalooline ehtsus.
Mulle on korduvalt kinnitatud, et ma olen Anne Kulli leheloost valesti aru saanud. Võib-olla tõesti, aga sel juhul ei piisa usuteaduskonna lõpetamisest, et laiale lugejaskonnale suunatud tekstist autori tegelik mõte üles leida.
Aga Kristus – on ta siis tõesti üles tõusnud või mitte? Mina usun, et on. Ma pean ülestõusmist niisama ehtsaks nagu Jee­suse haavasid, mida Toomal oli võimalik oma sõrmega katsuda. Ma usun, et Jeesuse ülestõusmine oli käegakatsutav tõsiasi. Samuti ma usun ihu (carnis) ülestõusmist Kristuse taastulekul. Jeesus ütleb (Jh 5:28–29): „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.“ Kui „uudseviljana äratatud“ Kristuse ülestõusmine oleks olnud midagi vähemat – näiteks viirastus, mõttekujund või sümbol –, oleks ristiusk juba ammu välja surnud.
Paulus kirjutas (1Kr 15:14,17–19): „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. /…/ Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.“
Mulle tundub, et siin on peidus paljude vaidluste tuum: kas me loodame Kristuse peale üksnes selles elus või on ristiusk siiski midagi rohkemat? Kas usu praktiline väljund on igavene elu või üksnes ligimesearmastus siin ilmas? Pole saladus, et niipea, kui ristiusu eesmärk nihkub taevastelt asjadelt maistele, on kirik ilmalikustunud ja usk oma mõtte kaotanud. See ei tähenda, et ligimesearmastus oleks vähetähtis, aga esmalt tuleb meil otsida Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse pealegi. Tõeline ligimesearmastus, mis poleks ajutine ega näitemäng, polegi võimalik teisiti kui esmalt Jumala riiki otsides.
Siit edasi võib vaielda näiteks selle üle, kas Jumal lõi inimese või inimene jumala. Kas Piibel on inimajaloo sünnitis või Jumala sõna tänases päevas? Kas ühiskond peaks muutma end sobivaks kristlikule kuulutusele või peaks kristlik kuulutus kaasas käima muutustega ühiskonnas? Kas kirik peab kutsuma meeleparandusele või on see kohatu sekkumine eraellu?
Mulle tundub, et kompromissi võimalused neis küsimustes on ahtad. Just nagu sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Sama lugu on vaidlustega, mida peetakse mitte erinevate argumentide, vaid erinevate vaimsuste vahel.
Ent milline peaks olema ajalehe Eesti Kirik ülesanne usuküsimuste üle peetavas arutelus? Tasub meenutada, et tegu pole ilmaliku väljaandega, vaid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ajalehega. Leht on üks abivahend kirikule tema ülesande täitmisel. Kuna sakramente ei saa lehe kaudu jagada, jääb üle kuulutada Jumala sõna ja lehele peaksid kehtima samasugused nõuded nagu vaimulikule koguduse ees. Kirikulehe ülesanne on pidada avatud arutelu küll tuhandel teemal, kuid kuulutada tõde küsimustes, mis puudutavad kiriku õpetuslikke aluseid.
Tõe kuulutamisesse suhtub ilmalik maailm vaat et hullemini kui valetamisesse. See on mõistetav eeldusel, kui tõde pole olemas või pole see kontrollitav. Ka Kristuse ülestõusmine pole kontrollitav, sest teaduse võimalused on piiratud, aga kristlase vabastab piiratusest tema usk. Teisisõnu: ilma usuta poleks põhjust õpetada tõde Issandast Jeesusest Kristusest, aga kiriku ja tema kuulutuse eripära seisneb selles, et ta toetub usule. Jeesus ütleb, et kui me jääme tema sõnasse, siis tõde vabastab meid (Jh 8:31–32). See „sõnasse jäämine“ tähendabki uskumist.
Kirikul ei ole mõtet pidada ajalehte, milles ilmub artikleid, mis ei toeta kristlikku kuulutustööd. Ma ei tea, mida autor mõtles, aga tean, mida ta kirja pani. Lehe üle otsustab sõnum, mis jõuab lugejani. Mistahes seisukohtade avaldamiseks on tänapäeval küllaldaselt võimalusi. Seepärast tasub kiriku ajalehel jääda oma ülesande juurde ja kuulutada tõde ülestõusnud Issandast.
kristjan luhamets copy

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
kolumnist