Kiriku sõnum ühiskonnale

Möödunud nädala peateema rahvusvahelises kristlikus meedias oli paavst Franciscuse viis päeva kestnud visiit Mehhikosse. Telepildis meenutas see lausa meie laulvat revolutsiooni. Maailma rahvaarvult teise katoliikliku riigi rahvas oli juubeldav ja elevil. Sadade tuhandete osavõtjatega vabaõhumissad tõid meelde meie laulupeod ning teede ääres paavsti möödasõitu ootavad rahvamassid Balti keti.
Ent visiidi meediakajastuses ei domineerinud sugugi soe vastuvõtt ega paavstile uhkusega tutvustatud mitmekesine ja rikkalik kohalik kultuuripärand. Pigem rõhutati seda, et Mehhikole on iseloomulikud teravad kontrastid rikaste ja vaeste vahel ning seal vohab narkokaubandusega seotud organiseeritud kuritegevus. Franciscus aitas Mehhikost sellise imago loomisele ise tublisti kaasa, pidades missa narkojõukude vägivalla käes ägavas vaeses linnajaos ning külastades riigi mahajäänud piirkondi ja muuhulgas ka ühte vanglat. Vaimuliku sõnumi kõrval ei jätnud paavst tähelepanu juhtimata põlisrahvaste diskrimineerimisele ning sotsiaalse ebaõigluse põhjustatud inimlikele kannatustele.
Eestlasedki tahaksid muidugi paavsti võõrustada. Tõepoolest huvitav, mida seesugusel isepäisel tegelasel meie maa kohta öelda oleks ja milliseid piinlikkust tekitavaid kohti tal tuleks mõttesse külastada. Meie oma kirikute ühiskondlikel seisukohavõttudel on kindlasti vähem kõlapinda, sest suurem osa eestlastest pole isegi mitte formaalselt kristlased.
24. veebruar on siiski üks neid päevi, mil ka Eestis kiriku öeldu tavalisest suuremat tähelepanu leiab. Näiteks kantakse televisioonis otse üle vabariigi aastapäeva oikumeeniline jumalateenistus. Ehk pole selle taga ainult soov muuta rahvuspüha tähistamist pidulikumaks ja väärikamaks, vaid ka tunnustus kristlastele panuse eest, mida nad on ühiskonnale andnud. Igal juhul annab see aga kirikule võimaluse jõuda oma sõnumiga tuhandete Eesti elanikeni, kes muidu usuga vähe kokku puutuvad.
Rain Soosaar