Kirik püha paik, koda Issanda …

Eesti Kirikute Nõukogu president emeriitpeapiiskop Andres Põder on mõni aeg tagasi tõstatanud olulise küsimuse: „Kas pühadus on meie ajal võimalik, ehkki vaimsuse allakäik, eetilis-religioossete põhimõtete taandumine küünilisuse ja vulgaarse, hingetu materialismi ees on omandanud kohati apokalüptilise ulatuse?“

On karm reaalsus, et veel kolmkümmend aastat tagasi meile ainsa tõsiselt võetava kristluse kantsina tundunud ja kõigiti eeskujuks olnud lääne ühiskonnas muudetakse süveneva sekulariseerumise ja desakraliseerumise tulemusena üha enam kirikuid küll muuseumideks, kontserdisaalideks ja isegi kõrtsideks. Toomas Mäevälja kaasabil on õnneks osa kunagiste kirikute kelli toodud nüüdseks Eestimaale, et siinsete kirikute tornides meie inimesi pühakotta kutsuda. Seda kummastavam oli näha ja kogeda, kuidas endises võitleva ateismi kantsis Venemaal sätestati usk Jumalasse kui oluline riikliku järjepidevuse garantiina isegi riigi põhiseadusesse.

Kuigi eestlasi peetakse statistiliselt Euroopa üheks kõige usuleigemaks ja kirikukaugemaks rahvaks, tohime meie siin Maar­ja­maal nn kahe maailma vahel elades olla Jumalale tänulikud selle eest, et ei ole pidanud oma kirikute uksi sulgema ja neile mingit muud funktsiooni andma. Vastupidi, taasiseseisvumise ajal on ehitatud või taasavatud Eestis üle poolesaja palvekoja ning kerkimas on uued kirikud Mustamäel, Sakus, Sauel.

Aasta tagasi meie hulgast lahkunud religiooniloolane Marju Lepajõe on öelnud, et juba eemalt paistma hakkavad kirikutornid teevad ka väikesed maakohad vaimselt suureks. Kui seal on ka kell või kellad, mis inimesi kutsuvad, ja avatud uksed, kust iga otsija või palverändur tohib julgelt siseneda, et pühadusest osa saada, kasvame ka väikese rahvana vaimult nii suureks, et hingetu materialism meid päriselt alla neelata ei saaks.

Tänavu on olnud kui mitte kõik, siis vähemalt paljud asjad meie elus teisiti. Koroonakriis on sundinud inimesi senisest rohkem oma elu üle järele mõtlema ja tõstatanud küsimuse, kas see, kui meie parimad plaanid meist enestest sõltumatult liiva jooksevad, on ainult katastroof või hoopis võimalus oma elu ja tegevust selles valdavalt tarbimisele orienteeritud maailmas ümber mõtestada. Olen kindel, et väga paljusid inimesi on pannud koroonaaeg mõtlema mitte ainult elu kaduvuse, vaid ka selle pühaduse üle.

Oleme ju kirikus harjunud ikka kasutama väljendit, et kui Jumal lubab ja meie elame, siis teeme seda või teist. Kuid olgem ausad, ega me teinekord ka ise neid vahel trafaretsena kõlavaid sõnu välja öeldes eriti ei mõtlegi sellele, mida need tegelikult tähendavad ja mida me sellega teistele öelda tahame. Alles sellel aastal, kui oleme kogenud, et kõik ei ole meie käes ja ammugi mitte meie väes, olen hakanud mõtlema, kui oluline on see, et me ise oleksime alati ka oma väljaöeldud sõnade taga ja suudaksime seda teha nii, et kuulajadki seda sellisena mõistaksid. Et kui Jumal tahab, võivad asjad vabalt minna ka teisiti, kui meie oleme plaaninud ja see ei ole veel sugugi lõpp, vaid võib-olla hoopis millegi uue ja parema algus.

Olen märganud, et teeliste kiriku raames on sellel aastal, mil välismaalasi liigub Eestimaa teedel varasemast oluliselt vähem, suurenenud just kodumaiste külastajate hulk. Ühest küljest kindlasti seetõttu, et eestlastena ise sõidame täna oma kodutanumal ringi rohkem kui võõrsil. Teisalt võib olla tõukejõuks teeäärsesse kirikusse sisse astuda ka pühaduse otsimise ja leidmise vajadus ehk äratundmine, et kirik ei ole koht, kus ainult meie otsime ja teenime Jumalat, vaid koht, kus Jumal hoopis meid otsib ja ootab ning meid teenida tahab. Või nii nagu armastatud vaibakunstnik Anu Raud on öelnud, et kirikutornid on nagu antennid taevasse, mille kaudu tuleb meisse jumalik vägi ja taevalik tarkus.

Seega on igati õigustatud Andres Põderi küsimus, kas pühadus on meie ajal ja ka tänasel Eestimaal võimalik, millele vastuse saame igaüks ise tuletada ja avastada.

 

 

 

 

Mihkel Kukk,

Eesti Kiriku kolleegiumi esimees