Kirik on osa muutuvast maailmast

Üks minu hea kolleeg tõdes, et kui ta aastakümneid tagasi alustas vaimuliku teed, oli ta oma vaimulikelt vaadetelt liberaal. Täna, oma tõekspidamisi vahepeal muutmata, on ta samade seisukohtadega tuntud kui konservatiiv. Ta on jäänud põnevusega ootama, millal osutub oma vaadetega äärealal olijaks. Kui me ise ka ei muutu, muutub siiski maailm meie ümber. Nii tundub, et muutused on paratamatud, kui hästi või halvasti me sellesse ei suhtuks, ja puudutavad meid ka siis, kui me ise ei taha või ei ole valmis muutuma. Kiriku seisukohalt vaadates peab ilmselt aeg-ajalt küsima, kuidas muutuva ajaga kaasas käimine ei oleks mitte mugandumine, vaid oma sisult uuenemine. Esimene tundub olevat vale tee ja ka apostel manitseb meid Rooma kirjas, et me ei muganduks praeguse ajaga. Uuenemine tundub aga paratamatusena, sest eks ole ka kirik üks osa muutuvast maailmast. Ometi kui tahame, et kirik kõnetaks inimesi nüüd ja ka tulevikus, siis tuleb aeg-ajalt vaadata üle, kus me asume, kuhu oleme teel ning mis ümberringi toimub. Kristuse sõnad ei olnud tema kaasaegsetele ega ole ka tänapäeva inimesele sageli mugavad. Kiriku sõnum ei saa olla heakskiitu otsiv, kuid see jällegi ei tähenda, et peaksime vaatama kõike kõrvalt. Järgmisel nädalal koguneb Tartus kirikukongress, mis annab hea võimaluse vaadata tagasi EELK saja-aastasele perioodile ning teha plaane tulevikuks. See saja-aastane periood ei ole kiriku ajaloo seisukohalt pikk aeg. Siiski peame tunnistama, et toonane maailm erines paljuski tänasest. Milline on homne maailm, seda me veel ei tea. Et aga muutuvas maailmas püsida, peame olema kahe jalaga maa peal ning vaimuga taevas. Nõnda seistes ei peaks me murelikult tulevikku vaatama, vaid võime julgelt loota ja uskuda, et järgmise saja aasta pärast peab EELK oma 200. aastapäeva kongressi.
Kirikurahvana elame kahes riigis korraga. Elame nii Jumala riigis kui ka selles maises riigis. Eesti Vabariik on järgmisel aastal tähistamas oma 100. aastapäeva, kuid ka see riik ei saa ilma muutusteta. Varsti ühendatakse uuteks tervikuteks terve hulk valdu ja omavalitsusi. Kaardilt kaovad paljude valdade nimed, mida oleme harjunud sealt leidma. Muutuste põhjuseks on ikka see, et olukord on aja jooksul teisenenud ning riik püüab muudatusi arvesse võttes ajaga kaasas käia. Omavalitsuse reform võib olla kirikule valuline, sest mõnestki kohast kaovad head partnerid ja inimesed, kellega ollakse harjunud koos kohalikke asju ajama. See võib samas olla ka uus võimalus, kus kirik ja kogudus saavad olla kohaliku rahva ühendajaks ja identiteedi andjaks – nii nagu see ikka on olnud. Saja aasta möödumise jätkuks võime mõtiskleda, kas meie kirik eksisteeriks ilma meie riigita või kas meie riik oleks praegu see, kui ei oleks meie kirikut. Või on hoopis nõnda, et mõlemad on meile Jumala poolt antud, meie rahvale õnnistuseks ja meie elu korraldamiseks. Peame olema mõlemal juhul head aednikud, et meile antut hoida ja edendada. Ühes võime aga olla kindlad: see alus, millele kirik toetub, ei muutu.

 

 

 

 
Valdo Lust,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan