Möödunud nädalal toimunud Euroopa
oikumeeniliste nõukogude peasekretäride iga-aastane kohtumine andis päris palju
mõtteainest kiriku kohast ühiskonnas. Kohtumine toimus Rumeenias Transilvaania
mägedes asuvas Brancoveanu kloostris. Kloostril on oluline koht kohaliku,
valdavalt õigeusu kiriku liikmetest koosneva ühiskonna elus.

Kloostrisse tullakse pihile, vaimselt
puhkama, end koguma. Aga tihti ka oma materiaalsete vajaduste pärast. Nimelt
lubab kloostri juhtkond oma territooriumil inimestel kerjata ning pakub tööd
oma põldudel ja karjalautades.

Majanduslik olukord Rumeenia maapiirkondades
on väga sant ja toimetuleku tarvis on erinevad vahendid suisa hädavajalikud.
Tihti ka vahendid, mis on äärmiselt küsitavad. Rumeenia oikumeenilise,
põhiliselt sotsiaaltööga tegeleva assotsiatsiooni töötajad käivad külades
selgitustööd tegemas. Nad räägivad noortele naistele, et tööpakkumised
Saksamaale või Prantsusmaale tuleb hoolega läbi uurida. Kui vastava maa
kohaliku keele oskuseta tüdrukuid kutsutakse sinna lapsehoidjateks, on
tõenäolisim, et kohapeal avastavad nad end prostituudi staatuses.

Mind pani Rumeenia kogemus sügavalt mõtlema
selle üle, kui hulluks peavad asjad minema, et inimesed kirikusse tuleksid. Ma
ei pea väga adekvaatseks seisukohta, mille järgi kirikusse kuulujad on vaid
vaesed, sandid ja lootuse kaotanud. Kuid needsamad, nn luuserid on tõepoolest
tihti kiriku varanduseks rohkem kui n-ö toimetulijad.

Igal juhul, Rumeenias on pühapäeval raske
kirikusse sisse pääseda, sest kirikud on rahvast puupüsti täis. Meie kolleegide
seltskonna teejuht Bukarestis, Romeo, iseloomustas olukorda järgmiselt: «Meie
inimesed on hädas ja see paneb neid otsima püsiva järgi. Poliitikutelt ega
ärimeestelt nad püsivat ei leia. Seega on kirik ainus koht, mis nende jaoks üle
jääb.»

Olgu nii või naa – minu jaoks tuletas
Rumeenia reis meelde Jeesuse sõnu: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud
ja koormatud!»

Tauno Teder