Kirik aitab hinge eest hoolt kanda ja kultuuri levitada

Rein Veidemann (71) on üks neist tänavustest EELK Teeneteristi III järgu ordeni laureaatidest, kes tutvustamist ei vaja.

Rohkem kui neljakümneaastase avaliku tegevuse jooksul on ta silma paistnud nii ajakirjaniku, kirjandusteadlase, poliitiku kui avaliku intellektuaalina. Muu hulgas on Veidemann tähelepanu äratanud ka seeläbi, et tavatseb oma kirjutiste kaudu juhtida tähelepanu kiriku ja religiooniga seotud teemadele.

Millega oskate endale EELK Teeneteristi andmist seletada?
Ise tunnen küll, et midagi otseselt pole ma selle teenimiseks ära teinud. Võib-olla on see tunnustus minu suhtumisele, mõttekaaslusele kirikuga. Tunnustus sellele, mida saksa keeles väljendatakse sõnaga Sorge, mureliku varjundiga hool. Et oled kogu aeg hooles oma rahva ja maa saatuse pärast.
Ja võib-olla siis ka sellepärast, et ma olen alati oma kõnedes, kirjutistes kasutanud palju religioosset retoorikat ning võrdlusalusena piiblisüžeesid ja arhetüüpe. Olen ka üksjagu kirjutanud kiriku ja eriti luterluse kohast meie kultuuriloos. Mis tähendab seda, et olen näidanud, et kirikul on (olnud) väga oluline tähendus.
Kui ma Piibliga võimendan oma mingisugust sõnavõttu, kirjutist, siis see näitab seda, et seon oma sõnavõtu kontekstiga, mis kultuuriliselt, kollektiivhingelises mõttes on meile oluline ning sidus ajalooliselt ja võimaliku tuleviku suhtes.

Lisaks oma kirjandusloolisele tegevusele olete ka olnud aktiivne sõnavõtja ühiskonnaasjus. Milline on Teie arvates ühiskondliku debati olukord Eestis?
Ühiskondlikes debattides olen kogenud kolme laadi piiratust. Üks neist tuleneb elukogemuse puudumisest. Debatis osalejatest suurema osa sünniaeg langeb nõukogude perioodi lõppu või 1990. aastate algusesse. See piiratus on muidugi mõistetav, aga seda annab korvata raamatute lugemise ja õppimisega. Teine piiratus on kildkondlik või grupikuuluvuslik piiratus, mis huvikeskselt kammitseb inimesi ühiskonnaasjadest rääkimisel. Aga ma ütleksin, et kõige murettekitavam ja tähelepandavam on piiratus, mis seostub vertikaalse tunnetusega.
Mis on vertikaalne tunnetus? See on see, et sa vaatad sügavusse ja vaatad kõrgusesse. Sügavus tähendab teatud ajalookogemuse omandamist, selle pidevat silme ees hoidmist. Muidugi, ajaloost ei taheta kunagi midagi õppida, aga näiteks niisugust asja võiks siiski silmas pidada, et ajaloos aset leidvad protsessid ei kattu üksteisega täielikult, küll aga riimuvad, mis tähendab, et neis on olemas  tüpoloogilisi sarnasusi. Ajalootunnetuse vaegus kuulubki sellesse minu poolt debattides kogetavasse piiratusse.
Tulemuseks on sageli monoloogilisus. Dialoogi ei teki. Igaüks istub kusagil laua taga ja laob oma monolooge välja. Tõeline dialoog või vaidlus seisneb selles, et inimene kuulab teise inimese ära, leiab siis sellele kas vastuargumendid või läheb teise mõtteesitusest edasi. Ja nii liigutakse mingite lahenduste, mingite ühiste seisukohtade vormistamise poole, millest võiks olla kasu kas siis riigi valitsemisel, enesevalitsemisel või ühiskonnaelu korraldamisel. Nii peaks see käima. Aga seda tüüpi arutlusi tuleb väga harva ette.

Peapiiskop Urmas Viilma on samuti sõnakalt ühiskonnas toimuvat kommenteerinud. Hiljuti on ta avaldanud arvamust, et kirik soovib saada uuesti ühiskonnas mõjukaks arvamusliidriks.
See on väga tore. Ma hindan seda, et meil on tõesti sõnakas peapiiskop. Aga seda pean kohe küll ütlema, et sõna „arvamusliider“ ei kõla mu kõrvus just kõige paremini. Teate, see eksitab. Kõigepealt on seal see sõna „liider“. Oleks nagu mingi arvamuste võistlus, kus kõik jooksevad, või jalgrattasõit, ning üks on liider ja teised püüavad ta kinni. Nüüd on meil lausa juba „arvamusepidu“. „Arvamise“ puhul tuleb alati küsida, kas ainult arvatakse või ka teatakse?
Peapiiskop Viilma ise on heas mõttes intrigeerija. Küllap ka autoriteet juba oma positsiooni kaudu. Mina ise ei pea end arvamusliidriks. See Postimehe arvamusliidrite lõuna – mis ta siis seal on … Istuvad inimesed, söövad ja kuulavad … Marju Lepajõed käisin viimati kuulamas. Väga tark naisterahvas, erakordselt inspireeriv. Inimene, kes ainult ei arva, vaid ka teab ja on veendunud. Ja oma teadmises ning veendumuses õigustatud koputama meie südametunnistusele.
Ühiskonna südametunnistusele koputaja on olnud ka Urmas Viilma oma esinemistes. Ta on toonud Eesti luteri kiriku aktiivseks osalejaks ühiskonna mõttevahetustes, teatud kindlate seisukohtade väljaütlemises, nende kujundamises ning kaitsmises. See on igati tunnustatav tegevus.

Milline võiks Teie meelest olla kiriku roll ühiskondlikus mõttevahetuses? Kas tal oleks omalt poolt tänases Eestis avalikku arutellu midagi väärtuslikku lisada ning näiteks millistel teemadel?
Jumalakoja kõrval on kirik institutsionaliseerunud kogudus. Kirikud moodustavad piltlikult öeldes sõrestiku. Piisab, kui kujutleme end tõusvat Eesti kohale ja vaatame alla. Mida me näeme? Kirikutest ja nende juurde kuuluvatest surnuaedadest koosnevat sõrestikku. Kusjuures see sõrestik on vertikaalse iseloomuga. Kirikusse sisenedes siseneme vertikaali. See on (Jumala ja jumalasõnaga) ühes hingamise koht. Igapäevaste, isiklike pöördumiste (palvete) kõrval on hingepalve. See ongi hingehool.
Minu jaoks on kirik hingehoolekandeasutus. Meenutagem, mida ütles köster Nieländer koolipoistele Lutsu „Kevades“: kandke oma hinge eest hoolt. Eestlaste üheshingamine leiab muidugi aset ka Tallinna lauluväljakul igal viiendal aastal. Minu hea sõber Fanny de Sivers ütles mulle kunagi, et iga inimene peaks enda sisemuses ise ehitama üles kiriku. Aga igaühel see ei õnnestu. Kirik saab neid aidata. Ükski teema ühiskonnas ei saa olla kiriku jaoks tabu. Kirikul ei ole oma liistusid, nagu ei saa öelda ühegi hinge kohta: jäägu oma liistude juurde.

Mis on Teie jaoks hing ja kuidas saab kirik aidata selle eest hoolt kanda?
Inimese hing ilmutab ennast mitmesugustes seisundites: hool, mure, rõõm, kaastunne, empaatia, armastus. Iga seisundi taga on ühtlasi võime. Seda oleme kõik ju kogenud! See hinge eest hoolt kandmine ongi minu jaoks lakkamatu püüd arendada neid võimeid ning mõista olukorda, millesse olen asetatud – või Martin Heideggeri kuulsa ütluse järgi – „millesse olen heidetud“. Iga inimene on juhus. Elamine on selle juhuse õigustuse kinnitus. Ehk teisisõnu: see, mis olevaks on saanud, peab ka väärima olemist.
„Olemist väärida“ tähendab omakorda saamist: saa selleks, kes sa oled. Me tahame, et hing, mis meile on antud esimesest eluhetkest peale, kasvaks lõpus, kus lahkumine on paratamatu, kvaliteedini, mille kohta teised meie lähikonnas võiksid öelda – see oli Suur Hing.
Kirikusse on võimalik meil kõigil kokku tulla. See kiriku avatus on erakordselt oluline. Katoliiklikes maades on kirikud kogu aeg avatud, meil seda vist eriti ei praktiseerita. Et inimene saaks sinna tulla mistahes ajal, kas või südaöösel, oma hädas, mures ja soovides tajuda, et ta on ühes niisuguses ruumis, mis just nimelt esindab vertikaalsust, tema seost lugematute põlvkondadega, mis on tema all – kujundlikult öeldes –, ning selle „tumeainega“, mis ilmutab ennast erineval kujul, aga mis on üleval.
Ja mille kaudu ta näeb seda? Altarimaali kaudu. Seal on kogu see vertikaalsus esitatud. Ja nüüd ta tajub seda, et ta on üks osa sellest ühisest vertikaalist.
Tõsi küll – eestlaste vertikaaliks sai luteri kirik alles rahvakiriku staatuses XIX sajandi lõpu poole. Aga juba palju aega varem on ta õpetanud meid lugema … See on nii lahutamatu osa meist, et piinlik on lihtsalt sellest rääkida. Taas ja taas tuleb sellest aru saada ja seda tuleb koolis õpetada lakkamatult, et see nii on olnud. Et me teaksime, et oleme Lutheri lapsed, et teaksime, kellele võlgu oleme oma hariduse, kirjaoskuse, isegi oma mentaliteedi (luterlik tööarmastus).
Teine asi on see, et jutluste kaudu, koguduste kaudu peaksime tajuma seda, et ka rahvana oleme üks kogudus, nagu me rahvusena tekkisimegi. Sest see koguduslik raam laieneski rahvusele. Nii et kirik peaks pakkuma ka seda: meie oleme üks kogudus. Mitte ainult kristlik kogudus, vaid iga kogudus, mis meil on, moodustab tegelikult sellest rahvast ühe niisuguse võrgustiku.
See asi toimib Põhjamaade kirikutes, kus kiriku staatus on ühiskonna ja riigi seisukohalt suurem, ta on paralleelstruktuur riigi struktuuridele. Talle on ka antud üle mitmeid riigi sotsiaalseid funktsioone. Meil läks asi sellega viltu, et Eesti Vabariigi põhiseaduses on väga ebamääraselt sõnastatud evangeelse luteri kiriku roll ja üldse kiriku roll. Riigikirikut ei ole – see on seal ainus lause.

Kuidas motiveerida inimesi mineviku tähendusrikkusele tähelepanu pöörama ja kas kirik saaks ka midagi teha? Tundub, et inimesed on hõivatud oma materiaalse heaolu kindlustamisega ega tunne nende teemade vastu erilist huvi.
Kirik saab vahendada ühiskonna vaimueliidi sõnumit. Toon näiteks Tallinna Jaani kirikus toimuvad „Loodud sõna õhtud“. See on üks viis. Paraku on kuulajad enamasti kas koguduse liikmed või minu eas, hilisemates eluaastates inimesed. Neid motiveerida pole vaja, nemad on head kuulajad. Aga kuna nendel on omakorda pered, suguvõsad, siis võib loota, et nende kaudu siiski midagi liigub edasi.
Noortetöö on ka kirikutes mõnes mõttes päris heal järjel, ma pean silmas näiteks Pilistvere kirikut. Seal, kus kirik on avatud, sinna tulevad ka need inimesed, kes küsitlustel ei nimeta end otseselt usklikeks. Mulle väga meeldib, ja tahaksin, et see kogu aeg kasvakski, et kirikud oleksid avatud kõikvõimalikele kontsertidele, laiemas mõttes kultuurielule.
Aga kuidas motiveerida? Jah, me elame praegu väga pragmaatilises konkurentsiühiskonnas. Põlvkond, kes nüüd on oma lapsed kooli saatnud, on ju üles kasvanud nõukogude aja lõpus, kus alles toimus ühiskonna enda avanemine. 1989. aastal olid kirikud inimesi tuubil täis, sa ei tundnud ära sedasama rahvast, kellega olid 40–50 aastat kõrvuti elanud. Äkitselt oli mingisugune teistsugune kvaliteet sellelsamal rahval. Nendest võib-olla mingi väike osa käib veel edasi kirikus, aga nende lapsed harjutati 1990. aastate metsiku kauboikapitalismi tingimustes läbi lööma, ja see hind on olnud väga kõrge.
Hingeliselt paistame olevat ikka üksjagu kängunud! Vähemasti kogen seda ühiskondlikke debatte jälgides, suhtumises teistesse inimestesse, kas või selles jubedas tagarääkimises, mis sotsiaalmeedias aset leiab, sildistamises, inimsuhete ning selle kajastuste stiihilisuses. Või on siis meie hingelisus nii sügavale peidetud, et tuleb ilmsiks üksnes laulupidude aegu? Jah, siis tõesti muutub tajutavaks meie ühishinge olemasolu. Ja religioosne ilmutus.
Nii et kirikud hingehoiu kõrval kultuurilevitajatena kõige laiemas mõttes kindlasti motiveeriksid tunnetuse süvenemist, et peale karjääri, läbilöömise, rahateenimise, materiaalse heaolu on ka midagi niisugust, mille juurde väga paljudel juhtudel jõutakse alles siis, kui sellest ilma jäädakse.
Rain Soosaar

Rein Veidemann
Sündinud 1946 Pärnus
Õppis Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, filoloogiakandidaat (1984)
Töötanud professorina Tartu ja Tallinna ülikoolides
Arvukate meediaväljaannete kaastööline, Vikerkaare peatoimetaja 1986–89
Avaldanud novelle, kaks romaani ning hulgaliselt esseid ja teadusartikleid
Allikas: ETIS, Vikipeedia