Kirg, anne ja kutse hoiavad kiriku küljes

Rein Külm on põline tartlane, tunneb oma kodulinna kultuuriväärtusi ja ajalugu. Teoloogia akadeemias õppinuna võiks ta Lauliku sõnu kasutades öelda: Issanda võimsus ja ilu on tema pühamus (Ps 96:6).

Kohtun pensionärist sisearhitekti Rein Külmaga tema kodus ja satun otsekui muuseumisse. Seintel on tapeeti vaevalt näha – igal pool ripuvad pildid. Rein näitab uhkusega raamitud ajaloolist dokumenti, isa Kristjan Külma leeritunnistust möödunud sajandi algusest. Leeris käis isa Tartu Maarja koguduses, nii ka Reinu vend ja õde, aga juba Peetri kirikus, kus kogudus oli pärast sõda leidnud peavarju. Rein on alles hoidnud ka isale kuulunud vanad laululehed.

Kivi kivi haaval
Ühe põhjuse intervjuuks annabki Maarja kirik. Rein on üks neid inimesi, kes mäletab kirikutorni lammutamist. Paraku, otseselt sellega kokku puutumata, jääb kuulmata oodatud emotsionaalne lugu. Kui harilikult kirikutornist kõneldakse, kangastub silme ette uhke tornikiiver. Maarja kiriku tornikiiver on Reinul aga hoopis nägemata – tema sündimise ajaks veebruaris 1943 oli kirik umbes poolteist aastat varemetes olnud ja torn kiivrita.
Maarja kiriku torn on Reinu jaoks otseselt seotud kunstiharidusega. Kust see tuli, et Reinul kunstipisik veres on, ei oska ta öelda. Kunstihariduse andmine Taaralinnas on pika ajalooga ja kirju, kunstikool on kandnud erinevaid nimesid ja kasutanud erinevaid ruume. 1957 asutas teenekas kunstipedagoog Aleksander Remmel kunstikooli juurde lastekunstikooli ja seal esimeses klassis Aleksander Suumanni käe all hakkas joonistamist õppima ka Rein. Hiljem lisandusid muud ained.
Kooli õppehooneteks olid siis korporatsioonide Sakala ja Ugala konvendihooned raudteejaama läheduses. See oli piirkond, mis 1941. aasta juulis pommitamises kõvasti kannatas, kaasa arvatud Maarja kirik. Tublisti oli kannatada saanud ka Sakala maja Veski tänaval, ent juba 1947 oli Tartu Riiklik Kunstiinstituut pöördunud linnaarhitekti poole hoone projekteerimise asjus. Taastatud hoone läks kunstimuusa teenistusse.
Rein, kes iga päev kirikust möödus, nägi, kuidas torni kivi kivi haaval lammutati. „Lammutati ruttu,“ meenutab Rein. Sisse varisenud katus asendati uuega – 1961 hakkas Tartu ainukeses täismõõtmetes võimlas mängima korvpallimeeskond Kalev. Rein ütleb, et on korduvalt mõelnud, kuidas Kalevil nii hästi läks, et isegi Leedu korvpallureid võitsid. Põhjust näeb ta selles, et mängiti kirikus.
Rein sõnab, et kunstikooli võimlemistunnid toimusid samuti kirikus. Alguses olid need botaanikaaia vastas 19. sajandi lõpus endise Pühavaimu kiriku asukohale rajatud ülikooli võimlas, aga hiljem Maarja kirikus. Rein ütleb, et muidugi nad teadsid, et sportisid kirikus.

Valikute küsimus
Rein näitab arhiivist võetud vanade jooniste koopiaid. Neid on Maarja kirikust, aga ka Õpetaja tänava kogudusemajast. Kogudusel oli kirikut ehitades valida kahe projekti vahel ja neid võrreldes on selge, et valik langes odavama kasuks. Kui kõik puust nikerdused teostunuks, meenutanuks pühakoda pisut Peetri kirikut.
Jaanuaris 1842, kui Maarja kirik pühitseti, oli valitsevaks kunstivooluks klassitsism. Rein ütleb, et kiriku peaks taastama tema algsel kujul. Talle ei meeldi kahtlus, kas kirik üldse taastada või ehitada see kuskile mujale. Ka tänapäeva kirikutel on oma võlu, kuid ajalooline Maarja kirik, kus toimus esimese laulupeo peaproov, peaks olema oma kohal ja niisugusena, nagu ta ehitati.
Sageli kaldub tema jutt Jaani kirikule, sest selle taastamisega on Rein hästi kursis. Nii tänu sõprusele arhitekt Udo Tiirmaaga kui kirikumehena. Sest lõpetanud küll Tallinnaski kunstiinstituudi, on ta elus olnud ka töötu periood. Ükskord kutsus aga toonane koguduse õpetaja Urmas Petti Reinu Jaani kirikusse tööle. Seal on ta vabatahtlikuna ametis praegugi nagu ka Tiirmaa, kellele Jaani kiriku taastamine on elutööks.
Olnud küll Maarja kogudusele kogudusemaja tagastamise juures, kuulunud kiriku eestseisusesse ja aidanud kujundada selle saali, sai Reinust Jaani koguduse liige. Uhkusega näitab ta jooniselt kohta, kus ta Maarja koguduse saalis jumalateenistuste ajal istus ja vahel nüüdki istub, ent Jaani kogudus on südame külge kasvanud ja möödunud aastal pälvis ta peapiiskopilt tänukirja töö eest sealses kirikus. Ja ega polegi tähtis, kuhu kogudusse sa kuulud, peaasi on usk ja seda Reinus on.
Rita Puidet