Kingitus maale ja eesti rahvale
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Uudised / Number: 8. august 2018 Nr 32 /
Läinud pühapäeval lõppes XXVI Rapla kirikumuusika festival.
Suvi toob igal aastal kaasa ohtralt muusikaüritusi. Juba 26. korda sai teoks Raplast alguse saanud kirikumuusika festival. Viimased üheksa või kümme aastat on seda korraldanud Pille Lill ja festival väsimuse märke küll ei ilmuta. Pigem vastupidi – sel aastal lisandus esinemispaigana 200aastane Hageri palvemaja, mis võõrustas külalisi 29. juulil.
Kui Kohila valla kultuurinõunik Sigrid Põld tegi korraldajale ettepaneku tuua kontsert vanasse palvemajja, käis Pille Lill hoonet üle vaatamas ja vaimustus sellest. Kohe sündis mõte kutsuda sinna esinema varasemalt Vahastu kirikus laulnud vennad Johansonid koos õde Kärdi ja Krista Citra Joonasega. Viimase bambusflöödist välja võlutud helid aitasid kontserdil veel enam hinge pugeda.
Ei hirmutanud kontserdile tulijaid kuumakraadid ega teinud seda ka festivali teistel kontsertidel, ütles kuulajaid tänades Pille Lill. „Muusika on meie südames,“ sõnas ta.
Tähtede taha vaadates
Johansonide lauludest meenub kohe sügava loodustunnetusliku sisuga „Tuhat tänu“. Kavas oli välja kuulutatud, et esitatakse vaimulikke rahvalaule. Varakult kohal, kuulan proovi ja küsin Jaak Johansonilt, mida ta kontserdilt ootab. Ja kuulen, et tal on hea meel, et nende laulud on liigitunud nimetatud rubriiki. Tõepoolest, nende lauludes on sõnum isast, kes elab tähtede taga, kes annab meile rahu ja kelle poole me oma silmad tõstame.
Kooslus on muidugi laulnud ka vaimulikke rahvalaule ja Jaak Johanson lubab, et laulavad ka sel kontserdil mõne. Aga mõtiskleb siis edasi: rahvakoraalidega on küsimus, kust läheb nende esitamise piir. Neid võib ju niisama laulda, sest nad on ilusad, aga kas ja mil määral saab koraale kontserdiga ühitada. Kontserdil on ausam laulda enda laule kui rahvakoraale. Viimased käivad sisemise hoiaku – elu ja teenistuse –, mitte kontserdi juurde. Mõttekäigust kõlab läbi sügav austus Looja ees.
Niidistikuga seotud
Kuna selleaastane Rapla kirikumuusika festival on pühendatud riigi 100. sünnipäevale, jätkus pärast kontserti palvemaja õuel teemakohane vestlusring, kus esinejad jagasid mõtteid riigist, kinkimisest ja vabadusest. Küsija rollis oli Pille Lill.
Vastata polnudki kerge. Kui konkretiseerida, kes on saja-aastane Eestis, siis leiti ühiselt, et inimesed. Kui mõelda, mida saaks oma lastele edasi anda, siis saan aru, et ilma selle maalapita ja selle rahva keeleta ma hakkama ei saaks, mõtiskles Kärt Johanson. Esinejad tunnistasid, et kõige olulisemad on inimesed, aga kahjuks läheb riigil viimasel ajal rahvas meelest.
Ja Jaak lisas, et elu peaks kasvama alt üles, mitte projektide toel ülevalt alla, nagu kipub olema. Seda mõtet kummutas Pille Lill, kinnitades, et tema on siinset elu ikka alt üles lükanud ja me kõik oleme tiheda niidistiku abil üksteisega seotud. Et see ka nii on, kinnitavad kuulajate meenutused esinejatest. Ja nii laulsid Johansonid päeva lõpetuseks 1980ndatel sündinud laulu „Lahtilükkamine“, andes teele kaasa lootuse tulevikku.
Kui külalised ja võõrustajad olid koduteele läinud, jäid palvemaja õuele ööbima veel noored, sest selles paigas olevat eriline aura. Kohale jäid nad muidugi õpetaja Jüri Vallsalu loal.
Rita Puidet
Pildigalerii: