Kinga Marjatta Pap: isiklikud kontaktid aitavad üksteist paremini mõista

Kuigi Kinga Marjatta Pap panustas Petroskois toimunud XIII soome-ugri vaimulike konverentsi kordaminekusse tõlgina ja osales ka üritust ettevalmistava meeskonna töös, kuulus ta Ungari luteri kiriku delegatsiooni koosseisu eelkõige kui piiskop Tamás Fabiny nõunik. Soomlannast ema ja ungarlasest isa tütrena annab ta Eesti Kirikule intervjuu puhtas eesti keeles.

Äsjalõppenud vaimulike koosviibimisel olid sa tõlgi ametis, aga mitte ainult. Millist staatust väärtustad ise?
Kuigi töötasin konverentsi ajal sünkroontõlgina, sattusin Ungari delegatsiooni koosseisu Ungari kiriku piiskopi Tamás Fabiny nõunikuna. Tõlkide ametieetika järgi kuuluks ju tõlgi pädevusse vaid teksti vahendamine, mitte kuuldu üle arutlemine, sündmuse analüüsimine.
Ka teine soome-ungari tõlk on seotud konverentsi sisulise küljega, sest ta töötab Ungari kiriku välissuhete osakonnas. Ma olin seotud ka konverentsi ettevalmistusega, kuuludes juba mitmendat korda rahvusvahelisse töörühma, kes paneb programmi kokku.

Oled võtnud ka varem osa soome-ugri vaimulike konverentsist. Millised on sinu vahetud kommentaarid tänavusele konverentsile?
Ainulaadne oli konverentsi toimumise koht, sest Ingeri kirik võõrustas esimest korda konverentsi. Alates esimesest kohtumisest aastal 1937 Budapestis on huvitav jälgida, kuidas ajalooliselt ja kirikute olukorra muutumisega paralleelselt on muutunud konverentsi teemad ja ülesehitus.
Selle aasta teemaga seoses (Luterlik ja oikumeeniline) rõhutati Petroskois mitte niivõrd erinevate konfessioonide, vaid eelkõige luterlike kirikute omavahelisi suhteid. Üle maailma 75 miljonit luterlast ühendava Luterliku Maailmaliidu raames, kuhu kõik konverentsist osa võtnud kirikud kuuluvad, on see eriti päevakohane küsimus.

Kuidas tundub, kui erinevad on kirikud, kes kohtumisele oma esindajad saatsid?
Puhtarvuliselt on nende kirikute olukord üsnagi erinev. Aga samas on meil ajalooliselt ka palju ühist, eriti kui vaadata Eesti, Ingeri ja Ungari kirikut, kes tegutsesid kõik omal moel sotsialistliku režiimi tingimustes. See kogemus ühendab meid samamoodi kui vähemuspositsioon oma ühiskonnas.

Mis toob soome-ugri luterlikud vaimulikud kokku?
Soome-ugri vaimulike konverentsi peamiseks eesmärgiks on elavdada kirikutevahelist koostööd, ning Vene kontekstis vaadates ka toetada omakeelset misjonitööd iseseisvat riiki mitteomavate soome-ugri rahvaste seas. Isiklike kontaktide loomine ning otsene kommunikatsioon aitab üksteise seisukohtadest täpsemalt aru saada – see on hoopis teine asi kui ainult lugeda uudiseid mõnest sekundaarsest allikast.
Koguduste külastamine ja aktiivne osalemine jumalateenistustel on alati programmis esikohal. Konverentsid on tavaliselt kulgenud siira ja avatud suhtluse vaimus, mis võimaldab ka raskemate teemade käsitlemist.

Milline oli tänavusel kokkusaamisel kriitilisemaid küsimusi?
Kahtlemata naiste ordinatsioon, mille osas on ka meie regiooni luterlikes kirikutes erinevad seisukohad. Ettevalmistuste käigus leppisime täpselt kokku, kuidas osavõtjad peaksid käituma, et austada võõrustava kiriku seisukohti. Samas leidsime, et teised kolm kirikut ei pea oma sellekohast praktikat eitama. Arvestasime piiskop Kuukauppi palvega mitte saata pühapäevaks naisvaimulikku Ingeri kogudustesse teenima. Piiskop tõi üheks põhjenduseks, et see looks pingeid ning paneks Vene meedia arvama, justnagu sooviks Ingeri kirik oma seisukohta muuta. Lepiti kokku, et konverentsil on naisvaimulikel luba ametitunnuseid kanda ning konverentsisisestel palvustel teenida – kuigi mitte altaril.
Samas peab toonitama, et konverents ei olnud üheainsa fookusega, vaid osavõtjate vahel toimus elav vestlus ka näiteks patu ja armu mõistmise, kiriku olemusest ja kirikute osadusest (communio) arusaamise ning riigi ja kiriku vaheliste suhete teemal.

Ungari delegatsiooni arvukus jääb silma. Küllap saab sellest välja lugeda teie kiriku huvi hõimuliikumise vastu.
Tegelikult oli konverentsi kauge asukoha tõttu sel aastal tavalisest vähem osavõtjaid. Meie delegatsioonis on kaks piiskoppi (Ungari kirikus on kokku kolm piiskoppi – L. R.) ja üks piiskopi asetäitja, teoloogilise ülikooli professor, kes on rektori asetäitja, lisaks mõned koguduseõpetajad ja koolikaplanid, kes on Ungari-Soome suhete arengus tegevad.

Veel on jäänud silma, et teie delegaadid räägivad hästi soome keelt.
Ungari ja Soome vahel on aastast 1921 pastorite ja teoloogiaüliõpilaste vahetusprogramm, mis toimib tänini. See tähendab praktikas, et paljud teoloogiaüliõpilased veedavad ühe õpinguaasta Soomes Helsingi ülikoolis, viimastel aastatel ka Joensuu ülikoolis. Seal omandatud keeleoskus ning isiklikud suhted on olnud aluseks ka paljude sõpruskoguduste tekkimisele. Seekord oli meie rühmas ka mitu soome filoloogi.

Kuidas sina oled saanud oma keelteoskuse?
Lõpetasin Budapesti ülikooli inglise ja eesti keele magistrina. Ühe semestri õppisin Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ja kirikuajalugu. Soome keel on aga mu emakeel – mu ema on soomlanna ja isa ungarlane.

Seega on hõimusuhted sulle isiklikult midagi väga omast?
Tegelikult jah, aga tahaksin natuke kommenteerida seda terminoloogiat. Mõiste hõimuliikumine on seotud 1930ndatega, mil lisaks sellele konverentsile korraldati ka teisi rahvarohkeid soome-ugri üritusi, kultuurikongresse jne. Praegu räägime keelesugulusest, mis on ka tänapäeval teaduslik fakt. Teatud poliitiliste eesmärkide ajendil see aetakse aga tihti segamini geneetilise ühtekuuluvusega, öeldes, et näete: meie ei olegi enam sugulased.

EELK liikmena on kurb nentida, et kuigi meil on tihe läbikäimine Soome ja ka Ingeri kirikuga, siis Ungari luterlastest teame vähem ning ka sõprussidemed pole nii tugevad. Kuidas võiksime neid sidemeid tõhustada?
Töötame kindlasti sellel eesmärgil, et Ungari ja Eesti kirikud võiksid läbikäimist tõhustada. Konverentsil olid mul sellekohased jutuajamised ka piiskop Tiit Salumäega, arutasime, kuidas edasi.
Viimastel aastatel on Eesti ja Ungari kiriku vahel suheldud rohkem kirikuvalitsuste tasandil. Samas on ärkamas huvi kogudustevahelise koostöö vastu. Piiskop Salumäe soovitas ka näiteks laulukooride vahetust. Katsume algatada koostöö meie teoloogilise ülikooli ja EELK Usuteaduse Instituudi vahel, ehk ka Tartu ülikooli usuteaduskonnaga, et vahetada külalisõppejõude.
Juttu on olnud ka luterlike koolide vahelistest kontaktidest – meie väikestes kirikukoolides õpib üle 17 000 lapse. Nii et meil on valmisolek ja soov suhteid praktiliselt tõhustada ning mina isiklikult olen muidugi Eesti asja eest alati väljas.

Kuidas Ungari luterlased valmistuvad reformatsiooni 500. aastapäeva tähistama?
Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis on reformatsioon esmatähtis identiteedi loojana, sest luteri kirik on peaaegu igas meie regiooni riigis kolmekordses vähemuses: kui kristlased sekulaarses ühiskonnas, kui väike kirik katoliku või õigeusu kiriku kõrval ning – näiteks Ungaris – ka võrreldes suurema protestantliku venna, reformeeritud ehk kalvinistliku kirikuga.
Meie kirik alustas juba 2010. aastal temaatiliste aastate rida: 2016 korraldame projekte seoses teemaga «Reformatsioon ja rahvas». Meil on rohkesti muusikaprojekte, digiteeritakse kirikuarhiivid, ilmub 12köiteline uus tõlge Martin Lutheri tekstidest ning kümneosaline animafilm Lutheri elust. Filmisari on plaanide järgi aastal 2017 ka inglise, saksa, soome ja portugali keeles kättesaadav.

Piiskop Fabiny nõunikuna oled hästi kursis Luterliku Maailmaliidu tegevusega. Millised on sinu hinnangul olulisemad teemad üleilmses luterluses?
Jah, piiskop teenib praegu viimast aastat Kesk- ja Ida-Euroopa eest vastutava asepresidendina Luterlikus Maailmaliidus. Peame aktiivselt sidet selle regiooni luteri kirikutega ning püüame pakkuda meie regiooni kirikutele võimalusi osaleda rahvusvahelises kirikuelus.
2017. aastal toimub maailmaliidu assamblee Namiibias, näidates, et tänapäeva reformatsioon toimub eelkõige Aafrika ja Aasia kasvavates kirikutes. Nüüd on aeg meil, eurooplastel, nende käest õppida, kuidas oma rikka traditsiooni kiuste sageli leiget kirikuelu uuesti elavdada. 2017. aasta teema «Jumala armu poolt vabastatud» ning alateemad «Lunastus pole müügiks», «Inimesed pole müügiks», «Loodu pole müügiks» võimaldavad meil leida värskeid lähenemisviise oma usule ja luterlikule enesemõistmisele.
Reformatsiooni meenutamisega seotud rohke programmi pakkumise ning teoloogilise töö eest hoolitseb maailmaliidu keskuses Genfis just nimelt eestlannast pastor Anne Burghardt.
Maailmaliidu üle 50 aasta pikkune dialoog katoliku kirikuga on tugevdanud kirikute vastastikust arusaamist üksteisest. Kui selle aasta 31. oktoobril paavst Franciscus ja LMLi juhtkond teenivad koos Lundi toomkirikus (Rootsi), oleme jälle ühe sammu edasi astunud teel kristlaste nähtava ühtsuse poole.
Liina Raudvassar
Intervjuu on tehtud rongis teel Petroskoist Peterburi

Kinga Marjatta Pap
Sündinud 1980. a
Magistrikraad Budapesti ülikoolist eesti ja inglise filoloogias
Kirikumuusik ja koorijuht, tõlk
Õppis Tartu ülikoolis kevadsemestril 2004
Töötab aastast 2011 Ungari luterliku kiriku juures, aastast 2013 piiskopi nõunikuna.