Kiida Issandat!

1Kr 1:26–31
Suure egoga lõvi käis ühel päeval mööda džunglit ja küsis teiste loomade käest möirgava häälega: «Kes on džungli kuningas?» «Pole kahtlustki, et sina, härra Lõvi», vastasid väiksemad loomad väriseva häälega. Lõpuks jõudis lõvi elevandi juurde ja esitas kogukale loomale üleolevalt sama küsimuse. Elevant haaras londiga lõvi ümbert, kastis ta poriloiku ja viskas suure puu otsa. Oimetu ja häbistatud lõvi kostis selle peale: «Ei maksa sellepärast veel vihastada, et sa ei tea õiget vastust.»
Tundub, et oleme sageli selle lõvi sarnased. Vastupidiste tõendite valguses arvame ikkagi, et oleme tähtsad ja võimekad. Algab see lapsepõlve kiitlemistega paremate mänguasjade ja tugevama isa üle ja lõpeb vanaduses arvamusega, et oleme asendamatud. Vahel varjatult, vahel üsna avalikult pooldame põhimõtet: ennast kiitmast ma ei väsi.
Püha Paulus avab oma sõnumiga ventiili, mis peaks meist välja laskma kogu eneseuhkuse auru.
Viidates Vanale Testamendile (Jr 9:23–24, Ps 44:8) apostel ütleb: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!» Nõnda nagu Korintose koguduse rahvas, nii ka kõik teised kristlased peaksid mõistma, et meil endil ei ole midagi, mille üle kiidelda. See puudutab kõiki eluvaldkondi, sest oma anded ja varanatukese oleme saanud ju Loojalt. Eriliselt on see tõde oluline meie pääste küsimuses.
Vaadakem, keda Jumal on valinud. Võib-olla see ei meeldi meile, aga nii see on. Mitte palju tarku, vägevaid, kõrgest soost, vaid pigem vastupidi. Jumal on valinud need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on. Jumala tee inimeste päästmiseks on vastupidine kõikidele meie plaanidele, mis meie arvates on mõistlikud. Tema valib oma loomingust need, kellel ei ole talle midagi pakkuda, andes sellega mõista, et ilma Jumalata ei ole meil millegi üle kiidelda. Sellise, paljude meelest arusaamatu ja lausa rumala tegutsemisviisiga paneb Jumal meie enda üle kiitlevad suud lukku. Kui pääs igavikku oleks meie endi vastutada, meie teha, küllap siis kiitleksime ka taevas, kui palju osavamad, targemad ja pühamad oleme olnud neist, kes ukse taha jäid. Kaldun arvama, et selline taevariik ei erineks põrgust.
Pole kohanud ühtegi jalgpallifänni, kes oma lemmikmeeskonna võidu puhul kiidaks iseennast. Küllap ta saab aru, et ainult tugitoolis istumisega ja pöidlahoidmisega pole ta võidu heaks midagi teinud. Kuidas siis meie kristlastena, kes me pole isegi pöialt hoidnud Jeesuse võidu heaks, saaksime kiidelda oma tublidusega. Jah, meie osa Kristuse võitluses saatanaga on olematu, kuid sellegipoolest võime võitu nautida ja võitjat kiita. Kirjas efeslastele 2:8–9 apostel Paulus ütleb: «Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.» Tõde on see, et meie ei ole Jumalat armastanud, vaid tema on meid armastanud, see on tema töö. Meie pattude andeksandmine, uus elu, koht taevariigis – see kõik on Jumala töö. Kui me tahame millegi üle kiidelda, siis kiitkem Jumala suurt armastust ja imelist tarkust ning meie Lunastaja vägevat tegu.
Vaatamata sellele, et meil endil ei ole midagi, mille üle kiidelda, on Jumal meile andnud palju asju, mille eest teda tänada ja kiita. Paulus nimetab meile mõned kõige olulisemad: tarkus, õigus, pühitsus ja lunastus. Kõik need on Jumal kinkinud meile oma poja Jeesuse Kristuse kaudu. Milline aukartust äratav Jumal meil on! Võime üksteisele ja kogu maailmale kiita temalt saadud tarkust ja tõsiasja, et oleme tema silmis Jeesuse läbi õigeks mõistetud. Meie mõtted, sõnad ja teod on tema silmis puhtad, kui oleme need Jeesuse jalge ette viinud. Paulus kuulutab, et Jeesus on meie pühitsus. Milline äge sõnum, milline võimas Päästja meil on! Tema läbi oleme ka meie Jumala silmis pühad ja väärt seisma Issanda trooni ümber.
Meile on antud lunastus ehk, teisiti öeldes, meie eest on makstud lunaraha. Oma poja elu hinnaga ostis Jumal meid tagasi saatanalt. Kirjas efeslastele 1:7–8 Paulus kiitleb: «Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda, millega ta meid on ülirikkalikuks teinud kõiges tarkuses ja arukuses.» Paulus peaks olema meile eeskujuks. Terve tema kristlik elu oli üks suur kiituslaul Issandale nii sõnades kui tegudes. Ta elas tõesti oma sõnade järgi: «Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.»
Kes on džungli kuningas? Hoolimata sellest, et elevant lõvile koha kätte näitas, arvas lõvi ikkagi, et tema on kuningas. Maailmas ja isegi kirikus on küllalt tolle lõvi sarnaseid suure minaga inimesi, kes kiitlevad enda saavutustega. Kas on siis vale natuke kiidelda? Jah, on küll, kui see on ennast upitav kiitlemine, siis on see patt. Seda ei ole meile vaja, pigem on meil vaja rohkem kiidelda Issanda üle.
Aamen.

 

 

 

 

Avo Kiir,
Iisaku koguduse õpetaja