Keskendudes misjonile

Suvi on paljude jaoks aeg, mil võime nautida imelist ilma ja laadida akusid, mis peaksid vastu järgmise talveni. Puhkamise kõrval aga ei saa unustada ka tööd ja meie kui ristiinimeste kohta maailmas. Ületöötamine ja läbipõlemine on probleemid, mis puudutavad tänapäeva inimest üha rohkem. Ja seda ka kirikus.
Ristiinimene annab aga tunnistust just oma eluga. Kui ta teeb seda pahuralt ja emotsionaalselt tasakaalutult, siis pole see tunnistus hea ega kõnetav. Isiksus on usust tunnistuse andmisel väga oluline. Paremini kuulame nende inimeste tunnistusi, kes on asjad enda jaoks läbi mõelnud, kes oskavad analüüsida, vaadata tulevikku. Seda saame teha aga siis, kui oleme emotsionaalselt positiivsed ja tasakaalukad.
Pingeliselt üha uutele asjadele keskendumine võib muuta meid närviliseks ja siis ütleme teistele seda, mida puhanuna ei teeks. Just seepärast tasub võtta aega ka taastumiseks. Põhiasjadele mõtlemine ja sihtide seadmine aitab eluga edasi minna ja teha järgnevatel kuudel oma tööd paremini. Nii on ka palverännakud üks osa aktiivsest puhkusest, mis aitab endale asju selgeks mõelda ja leida sügavama ühenduse Jumalaga. Jagada saab siis, kui on, mida jagada.
Puhkus annab hea võimaluse anda oma eluga tunnistust ka teistele inimestele usust ja Jumalast. Kuid seda ei pea me mitte ainult puhkuse ajal tegema, vaid see peaks olema kogu meie elu sisu. Jeesus andis inimestele küllaltki vähe käske. Tema üks käskudest oli misjonikäsk: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“(Mt 28:19–20). Vahel kipub meil see käsk muude käskude-reeglite üle toimuvas diskussioonis ununema. Ometi on just selle käsu täitmine eelmiste põlvkondade poolt andnud meile elu sihi ja aluse.
Vaimulike konverentsi juhatus on arutanud pikalt järgmise aasta vaimulike konverentsi üle ja oleme koos otsustanud, et keskendume just nimelt kiriku jaoks kõige olulisemale ehk siis misjoniga seonduvale.
Selleks, et sõnumiga Jumalalt inimest kõnetada, tuleb tunda nii inimest, kellele sõnum on adresseeritud, kui ka sõnumit. Seepärast alustame jaanuaris peetavat konverentsi ettekannetega Euroopa ja Eesti usuelus toimuvast, mis annab lähtepunkti. Loomulikult kõnelevad vaimulike konverentsil tuntud piibliteadlased ka sellest, milline on pühakirja sõnum meie aja inimesele.
Kui oleme tähelepanu pööranud nii inimesele kui sõnumile, siis jõuame meie praeguse misjonialase olukorra juurde. Siin on oodata huvitavat kogemustevahetust ristimise ja ristivanemluse, kodukülastuste, kaplanaadi teemal, sellest, kuidas ja milliste meediumide kaudu kõnetada tänapäeva sekulariseerunud inimest (k.a sotsiaalmeedia), et nad jõuaksid ristimisele, leeri, kirikusse. On tore, et meie kirikul on palju kogemusi ja kogenud inimesi, kes saavad jagada oma teadmisi. On tore, et konverentsi juhatus ei pea oma tööd tegema üksi, vaid võib loota misjonikeskusele, misjoniassessorile, kolleegidele. Meie seis pole sugugi nii nõrk, kui vahel endale ette kujutame.
Nii võime suvel vaadata juba ette talvele, sest konverents toimub 21.–22. jaanuarini 2020 Nelijärve puhkekeskuses ja selle aja võiks juba praegu iga vaimulik endale kalendrisse kirja panna. Eks sellised konverentsidki ole üks võimalus laadida akut ja vaadata tulevikku. Suheldes kallite kolleegidega võime õppida teiste kogemustest ja jagada oma kogemusi kaasteelistega. See on ühtaegu nii töö kui puhkus.
Vaimulike konverentsi juhatus soovib kõigile vaimulikele ja kirikulehe lugejatele sisukat suvepuhkust selleks, et nii puhkuse ajal kui ka selle järel oleksime valmis jätkama teistele hea sõnumi jagamist.

 

 

 
 

Kaido Soom,
vaimulike konverentsi juhatuse liige