Keskea küünilisus

Selle aasta novembrikuu jutluste tekstid me kirikukalendris sobivad mu meelest ühtviisi hästi kirjeldama nii maailma ajalugu kui ka inimese elukäiku. Esimesel pühapäeval oli jutuks maailma loomine ja inimese elu eesmärk. Teisel pühapäeval kõnelesime noorukiea värskest vaimust, mis on võimeline ja innukas maailma muutma. Täna on jutuks keskea küünilisus.

Ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand: Eks langenu taha üles tõusta? Eks eksinu taha pöörduda tagasi? Mispärast jääb see rahvas, Jeruusalemm, igavesti eksinuks? Nad hoiavad pettusest kinni, nad tõrguvad pöördumast. Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: «Mis ma olen teinud!» Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus. Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust.
Jr 8:4–7
Selle aasta novembrikuu jutluste tekstid me kirikukalendris sobivad mu meelest ühtviisi hästi kirjeldama nii maailma ajalugu kui ka inimese elukäiku. Esimesel pühapäeval oli jutuks maailma loomine ja inimese elu eesmärk. Teisel pühapäeval kõnelesime noorukiea värskest vaimust, mis on võimeline ja innukas maailma muutma. Täna on jutuks keskea küünilisus.
Valgustusajast alates on ülistatud inimese mõistust. Puhta mõistuse abil pidi lõpetatama sõjad ja saavutatama ülim õnn. Selle mõistuse ülistuse viis omamoodi jaburuseni nõukogude võim, mis tõstis kõrgele teadust kui puhta mõistuse avaldust ja samas püüdis jõgesid tagurpidi voolama panna ning hävitas süstemaatiliselt ühiskonna helgemaid päid. Ehk on see mõistuse ülimuslikkuski keskea kriisis?
Mõistuse kriis tuleb ilmsiks ka tänase jutluseteksti valguses. Jumal otsib siin inimest, kõnetades just sedasama puhast mõistust, kuid kas Ta leiab? «Eks langenu taha üles tõusta?» Kui keegi peaks mutta kukkuma, kas ei püüa ta siis võimalikult kiiresti üles tõusta? Kui tal on vähegi mõistust säilinud, siis ei jää ta sinna vaikselt lebama. «Eks eksinu taha pöörduda tagasi?» Ka kõige hoolsam rändur võib teelt eksida, kuid niipea kui ta oma eksimusest teadlikuks saab, püüab ta teavitajat tänades leida kiiresti kaotatud teeraja. See on nii loomulik igas teises eluvaldkonnas, mispärast siis mitte vaimulikus elus? Kus on inimese mõistus? Kui inimest juhiks mõistus, siis saaksid peagi kõigist patustest pühakud.
Prohvet Hesekiel kirjutab (Hs 33:11): «Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!»
Kui meie tänases jutlusetekstis annab Jeremia edasi sõnad: «Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: «Mis ma olen teinud!»», siis pole põhjust arvata, nagu oleks Jumal otsinud pattu. Vastupidi – Ta on kõigest väest otsinud kahetsust ja meeleparandust, Ta on kõigest väest otsinud võimalust andeks anda, kuid tulutult. Vähe sellest, et inimene ei tee õigust, Jumalal ei õnnestu leida sedagi hetke, mil inimene räägiks õigust. Ei rahvana ega üksikult.
Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus, nagu inimene poepõrgus. Justkui sõjaratsu tormab hoiatusi põlastades tapariistade keskele, nõnda tormab ka inimene, irve suul, hukatusse – kõik müügiks!
Kõik saab alguse püha kadumisest. Kui jätame pühapäeva, pühad, sündimise ja ristimise päevad pühitsemata, siis kaob aukartus elu ees. Elu muutub väärtusetuks. Siis pole ime, et elatakse justkui arvutimängus, kus paremal juhul saab tervist juurde osta, aga halvemal juhul tuleb jälle kõike otsast alata. Näiteks mõrvarlik käitumine liikluses või laste tapmine ema kõhus põhjendusel, et lapse üleskasvatamine võib mõningaid ebamugavusi kaasa tuua. Kogu ühiskond laguneb koost, kui pole enam püha.
Jumal on seadnud vahid müüridele (usupuhastuspüha jutlusetekst Js 62:6–7,10–12). Aga kui müürid on murenenud ja maha kistud? Siis on vahtide ülesandeks väsimatult palvetada ja mitte anda Jumalale asu enne, kui need saavad taastatud.
Kuu alguses juba kõnelesin sellest, et maailm liigub entroopia-nimelise soojussurma poole. Näib nii, et just eetika ja moraali valdkonnas on see kõige enam hoomatav. Üsna palju on neid, kes ilmselt eneselegi oma tegudest aru andmata kutsuvad üles eetika ja moraali valdkonda puudutavas mitte vahet tegema erinevate käitumismudelite või ideede vahel. Ka mitte püha ja ebapuhta vahel. Aga see ju ongi surm!
Jumal on seadnud vahid müüridele. Müürid on vajalikud ja nende valvurid on vajalikud. Müürides peavad olema ka väravad ning ilusad tasandatud ja sillutatud teed, mis kutsuvad inimesi müüride varju.
Me oleme kohustatud vahet tegema hea ja kurja vahel, õige ja vale vahel. Meil tuleb taas saada targemaks tuvidest ja kurgedest. Jumal on meid kutsunud ja seadnud vahtideks pühaduse müüridele. Kuniks need müürid on taastatud, tuleb meil väsimatult palvetada. Kui need müürid on taastatud, tuleb meil müüride vahelt välja minna ja sillutada teed kogu rahvale, et kõik saaksid püha kindlusesse.

Jaan Nuga,
Palamuse koguduse õpetaja