Kes ennast ise alandab, seda ülendatakse

Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu. Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse.
Õp 28:13–14

Järgnev lugu juhtus hiljuti ühes peielauas. Olime matnud toimeka nooremapoolse mehe, kellel oli suur suguvõsa ja palju sõpru. Peielaud oli nagu peielaud ikka. Söödi ja meenutati olnut, tõsteti mõned pitsid lahkunu mälestuseks, kõneldi koosoldud aegadest ja nii mõnestki naljakast seigast tema elus. Võib-olla oli keskmisest elavam peielaud.
Ühel hetkel tõusis üks inimene, kes palus ära kuulata oma laulu ja mõelda kõigil sellel ajal oma elu üle järele. Laul oli vaimulik ning kõneles taevasse pääsemisest ja sellest, kuidas Jeesus kõikide patuste ees taevaukse sulgeb. Ma ei tea, kas teised peielauas olijad, kelle seas oli ka kristlasi, oma elu selle laulu valgel vaagisid. Mina ei suutnud. Ju aeg, koht ja viis, mismoodi seda esitati, polnud kõige sobivam.
Peielauas toimunu meenus, kui üks kristlasest tuttav ütles mulle ühel päeval: «Tead, ma kardan kõige rohkem kristlasi.» See oli ootamatu avaldus. «Kuidas nii?» küsisin mõistmatult. «Ma kardan kristlasi, kes on kindlad oma õigeksolemises ja püüavad näidata, et sina küll veel Jumala armu osaliseks pole saanud,» vastas tema. «Ma tean, et olen palju pattu teinud, aga usun, et olen ka armu leidnud,» lisas ta.
Selle pühapäeva kirjakohad räägivad armu leidmisest oma pattude tundmise, tunnistamise ja meeleparanduse kaudu ning usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Väga kõnekas ja teed näitav on siinjuures pühapäeva evangeelium tähendamissõnaga variserist ja tölnerist (Lk 18:9–14).
Selles tähendamissõnas näeme kahte inimest seisvat Jumala ees ja kahte hoiakut. Ühe võiks nimetada usuliseks kõrkuseks ja teise alandlikkuseks. Usulist kõrkust iseloomustavad variseri sõnad: «Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.» Hoopis teistsugune on aga tölneri, ühe patuse inimese palve: «Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!»
Asi pole palve sõnades, vaid inimeste hoiakus. Variseri palve algab küll ilusasti ja õigesti – tänamisega. Just nõnda, nagu tulebki Jumalat tänada: oh Jumal, ma tänan Sind! Ometi on järgnevas midagi väga valesti, sest tänatakse selle eest, et inimene ise on nii tubli ja hea. Ja mis peamine: ta ei ole selline nagu teised. Näeme siin iseenda piiritut imetlemist. Variser on tubli ja kohusetruu usklik. «Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.»
Jumal ei pea variserile midagi andma. Variser ei palugi Jumalalt midagi, sest ta saavutab kõik oma õigete tegudega. Kõigele sellele vaatamata jääb tema juures midagi olulist vajaka. Midagi, mille kohta Jeesus on öelnud: «Häda teile, variserid, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja igast aedviljast, aga lähete mööda kohusest ja Jumala armastusest! Neid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta hooletusse.» (Lk 11:42)
Tölner seevastu tunneb end seisvat Jumala ees justkui kõigest ilma jäetuna. Erinevalt variserist, kes astub pühakojas kõige ette, et palvetada Jumala poole, seisab tölner eemal ega taha silmigi tõsta taeva poole, vaid lööb endale vastu rindu ja ütleb: oh, Jumal, ole mulle patusele armuline!
Tölner tunneb vaid oma patusust ja igatseb armu, variser seevastu naudib õigeksolemist, mis ta oma tegudega on saavutanud. Jumala armu pole aga võimalik oma tegude ja tublidusega ära teenida. Apostel Paulus ütleb tänases teises lugemises: «… sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (Rm 3:23–24).
Kes neist kahest leidis armu? Kas variser, kes tänab Jumalat, et on õige ja mitte nagu «nood teised», või tölner, kes tunneb ja tunnistab oma pattu. Tölneri kohta käivad Issanda sõnad: «Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.»
Palugem Jumalalt tarkust ja enesetundmise armu, et sarnaneksime rohkem alandliku tölneri kui usklikult upsaka variseriga. Palugem, et oleksime ligimestele mitte näpuga näitajaks, vaid õnnistuste jagajaks ning läheksime kord Jumala armust oma igavesse isakotta õigeks mõistetuna meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu. Aamen.

 

 

 

 

Argo Olesk,
Pindi koguduse õpetaja