Kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda

Kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda
Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: «Milline on kõige esimene käsk?» Jeesus vastas: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.» Ja kirjatundja ütles talle: «Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema; ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.» Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: «Sa ei ole kaugel Jumala riigist.» Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda.
(Mk 12:28–34)

Armasta oma Jumalat kõigest hingest ja ligimest nagu iseennast – see käsk toob, vähemasti mulle, esimesena meelde ema Teresa. Võib julgelt öelda, et kogu tema elu oli kantud suurest armastusest Jumala vastu, mis väljendus hädasolijate aitamises, nii et ema Teresa elus on see armastuse suurim käsk tõeks saanud.
Aeg-ajalt mõnda spordivõistlust vaadates toob spordikommentaatorite kuulamine mõnikord muige suule. Pall lendab värava lähedalt mööda ning reporter teatab rõõmsalt: läks mööda väga ligidalt! Ligidalt küll, aga ikkagi mööda. Vaevalt on ühegi jalgpalluri eesmärgiks palliväljakul pall väravast võimalikult ligidalt mööda saata, ikka väravasse on soov pall toimetada.
Või jooksja, kes natuke enne finišit katkestab: ta võib ju juhtida terve jooksu, aga kui ta lõpujoont ei ületa, on eelnev vaevanägemine asjatu.
Jeesuse kokkuvõttev vastus kirjatundjale on teda julgustav, selline, mida inimene sageli igatseb ka enda kohta kuulda: sa ei ole kaugel Jumala riigist. Aga kas see on ikka see, mille järele igatseme? Olla mitte kaugel Jumala riigist? Nojah, siis oleme küll mitte kuskil kaugel, aga ikkagi ainult Jumala riigi ligidal, mitte selle sees. See võib olla küll tunnustav lause kellelegi, kes on alles pöördunud Jumala poole, aga ainult Tema riigi lähedusse pääsemine ei tohiks olla lõppeesmärgiks.
Jeesus on just lõpetanud vastamise variseride ja saduseride kiuslikele ning pahatahtlikele küsimustele, kui juba tullakse järgmise küsimusega. «Milline on kõige esimene käsk?» on kirjatundja küsimus. Milline on see peamine käsk, mis on kõige tähtsam, ülim, mille alla kõik muud käsud koonduvad? Kui kirjatundja sooviski panna omalt poolt Jeesust proovile, oli kõikidele käskudele nii-öelda ühise nimetaja leidmine, koondamine võimalikult lühikeseks vormeliks üks peaküsimusi juudi õpetlaste seas. Rabi Hillel vastas ühele vastpöördunule, kes soovis vastust sisuliselt samale küsimusele, et rabi annaks talle edasi kogu Seaduse sel ajal, kui ta seisab ühel jalal: «Seda, mida sa vihkad, ära tee ka ligimesele. See on kogu seadus, kõik muu on vaid kommentaar. Mine ja õpi seda!»
Püha Augustinus väljendab sedasama, aga mitte keelavas vormis: «Armasta Jumalat, siis võid sa teha, mida tahad.» Nii Jeesuse kui Augustinuse sõnad suunduvad ühte: Jumalat tuleb armastada üle kõige, aga see armastus saab nähtavaks üksnes teotsevas armastuses kaasinimese vastu.
Millised iganes olidki kirjatundja motiivid, mis ajendasid teda sellist küsimust esitama – ta jääb vastusega rahule, lisades omalt poolt, et see kõik on palju enam kui põletus- ja muud ohvrid. Ning see nimetu kirjatundja on ka ainus, kellele saab osaks Jeesuse tunnustus ning julgustus: «Sa ei ole kaugel Jumala riigist.» Ühtlasi on selles ka hoiatus: aga sa pole veel pärale jõudnud.
Jumal kutsub meid astuma üle tema riigi läve, mitte jääma värava taga seisma, olema Jumala riigi ligidal. Ja seda juba siinses elus, mitte ainult igavikus.
Armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast! Inimesele on antud käsk, enamgi veel – vabadus armastada Jumalat. Ning teha oma jumalaarmastus nähtavaks kaasinimesele osutatud armastuse läbi. Apostel Johannes kirjutab oma esimeses kirjas: «Ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!» … «Kui keegi ütleb: «Mina armastan Jumalat», ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!» Aamen.

Tõnu Taremaa,
Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja