Kellest me hoolime?
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Juhtkiri / Number: 9. veebruar 2005 Nr 6 /
Sain paar päeva tagasi kirja Etioopiast. Misjonär Mati Palmu kirjutas nendest vastukajadest, mida on esile toonud Kagu-Aasia katastroof sealse rahva hulgas. Palju on palvetatud raskustesse sattunute pärast ja on korjatud hädaliste abistamiseks raha. Kuid samas on palju juttu sellest, kui raske on oma abi ja hoolimisele õige koht leida.
Hinnangute kohaselt on käesoleval aastal Etioopias kriitilises olukorras umbes 7 miljonit inimest, kes vajavad esmast hädaabi. Kuid sellest hädast ei suudeta maailmale saata uudisekünnist ületavaid teateid. See häda on jätkuv. Maailm on sellega harjunud. Üks ÜRO asjatundja nimetas, et on ühtviisi kohutav surra Kongo kodusõjas, Etioopia näljahädas või tsunaami ohvrina. Nendes olukordades kannatanud vajavad kõik abi. Mure ja häda on siin maailmas suurem, kui me seda endale ette kujutame. See on ilmselt meiegi küsimus, kuhu me suuname oma abi ja hoolitsuse?
Samas on ahastust ja muret, mida moodsas maailmas ei tohigi kurta. On tohutu hulk lapsi, keda hüljatakse, sest nende vanemad lahutavad ja jätavad oma pere maha. Õnnetuses hukkunute omastele jäävad hukkunutest head mälestused. Hülgamine on aga hirmsam kui surm. Seal võetakse meilt kaunid mälestused ja pühad tunded tallatakse jalgade alla.
Üles kerkib veel hulk küsimusi. Kas õnnetus on vaid siis suur, kui hukkunute hulgas on heaoluriigi kodanikke? Kas abi tuleb suunata vaid sinna, millest ajakirjandus on oma lemmikteema teinud. Ma ei tahaks vähendada Kagu-Aasia kannatanute abistamise vajadust, kuid samas küsin, palju on meil tehtud korjandusi hüljatud laste ja abikaasade toetuseks? Vahel on tunne, et me enda tänaval häda ei märka. Tundub, et loeme ainult ajalehti ja vaatame televiisorit, sest märkame vaid seal räägitud probleeme.
Kui Jeesus andis jüngritele käsu olla tema tunnistajateks, siis ta käskis alustada Jeruusalemmast, edasi Juuda- ja Samaariamaast, et jõuda maailma otsani. Küllap hoolimisega tuleb alustada oma pere ja rahva hulgast ning siis viia abi kõikide rahvasteni.
Üheks hoolimise märgiks on ka meie kirikus tehtav diasporaatöö – hoolimise osutamine ja evangeeliumi kuulutamine meie rahvuskaaslastele, kes elavad väljaspool kodumaad. On oluline, et keegi ei tunneks ennast unustatuna ja üksijäetuna. Abistamist vajavaid valdkondi on lõpmatult palju. Andku Jumal meile südant ja tarkust olla õigel kohal abistaja kõrval.
Joel Luhamets,assessor
