Kellel on Eestis hea elada (?)

Kui Eesti Kiriku peatoimetaja tegi mulle ettepaneku kirjutada teemal «Kellel on Eestis hea elada», jäi mulle kõigepealt silma, et tema pakutud pealkirja lõpus ei ole küsimärki. Võib-olla ta unustas selle. Aga võib-olla see ei olegi küsimus.
Igal juhul on minu esimene vastus: ma ei tea. See on äärmiselt emotsionaalne vastus, aga ma olengi hetkel emotsionaalselt üsna lõhki. Nagu suur osa meie ühiskonnast – kui mitte kogu Eesti.
Ma ei tea, kellel on hea elada ühiskonnas, kus üksteist ei kuulata. Milles väidetavalt «hoolitakse kõigist oma inimestest, ükskõik kui väiksesse vähemusse nad mingi tunnuse järgi ka kuuluvad» (tsitaat Postimehe 10. oktoobri juhtkirjast), ent ei olda valmis hoolima neist, kes jumalakeeli kinnitavad, et nad lihtsalt ei saa aru.
«Te esindate nõukogude mõtteviisi,» teatavad suurele osale Eesti rahvast – tegelikult on ükskõik kui suurele, sest viimaks solvatakse sellega iga üksikut – mehed, kes ajal, mil kommunistlik partei püüdis eestlast ümber kujundada homo sovjeticus’eks, tegid karjääri sellesama partei toel.
Kõigest sellest kumab egalitarismi maski all paradoksaalsel kombel läbi tõeline elitarism: rahvas on rumal ja ära hirmutatud, rahvast lollitatakse ja ta ei tea, mis on talle endale hea. Tagatipuks heidetakse rahvale veel ette, et on märksa tähtsamaid asju – miks te nendega ei tegele?! Nii ütlevad rahvale need, keda rahvas on just selleks ennast esindama valinud, et nende asjadega tegeldaks …
Ma ei tea, kas nendel, kes on taolisel viisil ühe seaduse läbi surunud, on hea olla. Või nendel, kelle kaitseks seda «eesmärk pühitseb abinõu» stiilis tehti. Ma ei tea, aga ma kahtlen.
Ma usun, et Eestis on endiselt hea elada lastel, kellel on oma ema ja oma isa. Ning kui neil on õnne, siis peale nende veel kaks vanaema ja kaks vanaisa. Õdesid-vendi, onusid ja tädisid. Inimesi, kes neist hoolivad, kelle mõte ei keerle päevast päeva oma olemasolevate või puuduvate õiguste ja hüvede ümber, vaid kes oskavad ja tahavad oma elu elada lihtsalt inimesele väärilisel kombel, kõigist oludest hoolimata.
Mõtlen siinkohal omaenda lapsepõlvele. Meie pere oli üks vaesemaid. Ei vasta tõele, et nõukogude ajal olid kõik võrdselt vaesed. Minu insenerist isa palk oli kolm korda väiksem kui sama tehase töölistel, ema oma veelgi pisem. Ma teadsin, mis on taskuraha, aga mitte omast käest. Ma olin õnnelik, sest mul oli mu oma pere, minu ümber olid inimesed, kes minust tõeliselt ja isetult hoolisid.
Mu vanavanemad olid väga lihtsad tööinimesed. Kuus aastat koolis käinud, aga sellest hoolimata äärmiselt laia silmaringiga. Kuigi nad ei pürginud kunagi «eliidi» hulka, olid nad seda kõige paremas mõttes. Just seepärast, et kogu nende elu seisnes oma elu jagamises teistega.
Ma arvan, et mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel on taolistes peredes hea elada – kõigile raskustele ja muredele, kogu igapäevaelu sagedasele kitsikusele vaatamata.
Kooseluseaduse juurde tagasi tulles: sageli küsitakse, mida see seadus traditsiooniliselt perekonnalt ära võtab. Ma vastan, mida see seadus osana suuremast protsessist teeb.
See on järjekordne samm, mis muudab inimestevahelised suhted veelgi enam kaubaks. See aitab kaasa tõeliste inimsuhete jätkuvale lagunemisele. See teebki inimeste ühisest elust, oma elu teistega jagamisest pelgalt kooselu.
Õilsad sõnad «nõrgema kaitsmisest» programmeerivad meie mõtteviisi juba ette sellisena, et elu ongi eeskätt võitlus või võistlus, mille juures on hädavajalik kellegi kolmanda, näiteks riigivõimu sekkumine.
On inimväärikust alandav, kui ausust, truudust, hoolivust ja vastutustunnet peab tagama seaduste ning notariaalselt tõestatud lepingutega.
Seesama mõtteviis peegeldub minu arvates ka juba praegu kehtivas perekonnaseaduses, milles enam ei eeldata nagu varasemalt, et abikaasad kõike üksteisega jagavad, vaid abiellumist tuleb alustada omavaheliste «varasuhete» paikapanemisega.
Ma usun ja loodan, et on inimesi, kellel on Eestis hea elada. Aga minul endal on sellest praegu raske rääkida. Minu valu ja pettumus on selleks liiga suured. Olen lapsepõlvest saadik uskunud Eesti riiki – ka sellel ajal, mille kohta paljud kinnitavad, et «siis keegi ju ei uskunud ega osanud loota meie iseseisvuse taastamist».
Tookord ma uskusin. Aga nüüd … Ma ei tea.

 

 

 

 

 

Enn Auksmann,
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja