Keila õpetaja ja tema kihelkond

60 aastat Ado Köögardali surmast
Ado Köögardal sündis (uue kalendri järgi) 9. jaanuaril 1891 Viljandimaal Saarepeedi külas Naanu talus, mis asub Naanu linnamäe (Tantsimäe) külje all, ja oli Keila kirikuõpetaja aastail 1921 kuni 1957, seega 36 aastat. Pikki aastaid olid olnud ametis ka tema eelkäijad: Otto Reinhold von Holtz vanem 1756–1785, Otto Reinhold von Holtz noorem, üks esimesi eestikeelseid kirjamehi, aastail 1785–1828, Carl Georg Fick 1828–1883, tema poeg Max Wilhelm Fick 1883–1906 ning tema järel esimese eestlasena Jakob Kukk 1906. kuni 1921. aastani, kui temast sai Eesti esimene piiskop.
Jakob Kuke järglaseks kutsutigi Keilasse noor Kanepi koguduse õpetaja Köögardal, kes oli 1916. aastal lõpetanud Tartu ülikooli ja seejärel elanud üle dramaatilise aasta teisel pool Peipsit Venemaal Oudovas (Gdovis), kuhu ta oli 1918. aastal määratud esimesele ametikohale luterliku koguduse õpetajaks.
Keila-aastad enne 1940. aastat olid rahulikud ja töökad. Ametitöö kõrval oli Ado Köögardali kutsumuseks kroonikakirjutamine ja päevapildistamine. Kirjandusmuuseumis on andmeid, et ta tegeles Läti Henriku kroonika tõlkimisega ladina keelest ja pakkus seda ka kirjastamiseks, kuid käsikiri on kaduma läinud.
Alles on aga jäänud sadu lehekülgi päevaraamatuid ja tuhandeid fotosid, millest Harjumaa Muuseum 2009. aastal koostas näituse „Väljasõidud Eestis. Keila kirikuõpetaja päevapilte ja reisimärkmeid 1924–1938“. Jaanuaris 2010 ilmus näituse kataloogina ka fotoalbum, kus piltide kõrvale on trükitud vastavate reisipäevade päevikumärkmed. Alates 2014. aastast avaldab Harjumaa Muuseum oma kodulehel „Köögardali päevaraamatuid“ aadressil http://www.hmk.ee/kogud/koogardali-paevaraamat/, kust igaüks saab järele vaadata, mis toimus Eestis ja Keilas „täna 90 aastat tagasi“.
Kodulooliselt tähtis on 1924. aastal ilmunud uurimus „Keila kihelkonnaloost“, mis Keila koduloolaste seas on tuttav ja käepärane tänini. Ado Köögardal tegi paljude aastate jooksul kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele nagu Viljandi Teataja, Päevaleht, Postimees, Nädal, Agu, Odamees, Meie Kirik ja Eesti Kirik ning avaldas hulgaliselt lastejutte Laste Rõõmus ja Laste Sõbras.
Ei puudunud ka romaanikatsetus, A. Kaskemäe varjunime all ilmunud „Rahula kirikla“, alapealkirjaga „Pilte Eesti kiriku elust, 1921–1937“, mis ilmus Eesti Kiriku kirjastamisel 1938 ning käsitleb õpetajaameti rõõme ja raskusi, sügisporiseid või talvekülmi sõite haigete koguduseliikmete juurde, nappi majanduslikku toimetulekut, vaidlusi kirikuseaduse muutmise üle, nimede eestistamise aktsiooni, perekonnaseisuametniku tööd ja muret ühiskonna mentaliteedi muutumise pärast.
Keila kirikla, XVIII sajandi lõpul valminud külm paekivihoone, mis praegusel ajal on haletsusväärses olukorras, polnud ka 1920. ja 1930. aastatel just mugav elupaik. Ometi oli kiriklast väljatõstmine 1940. aasta juunis pastori perekonnale alles ebameeldivuste algus. Järgnesid aastad täis vahetuvaid üürikortereid, kahtlustusi ja jälitamisi, muresid koguduseliikmete pärast ning hirmu kogu kiriku saatuse pärast nõukogude võimu ametliku kirikuvaenulikkuse tingimustes.
Alates 1944. aasta septembrist, kui Keila all toimus viimane lootusetu tõrjelahing, vaevas ka kurvastus sõjakeerises kaduma läinud ainsa poja Viktori pärast. Kõige selle tagajärjel halvenes Ado Köögardali tervis ja ootamatu surm saabus 16. aprillil 1957, 66 aasta vanuses. Ta on maetud oma eelkäija Otto Reinhold von Holtzi naabrusse Keila kiriku müüri äärde.
Lõpetuseks võiks lisada tsitaadi 23aastase üliõpilase Ado Köögardali kõnest Viljandi haridusseltsis 1914. aastal.
Elu olevat võitlus, nõnda öeldakse. Võitlus omaenese olemise eest olevat elu. Et paremini ilmas edasi jõuda, katsutakse enesele rohkem tarkust ja teadust muretseda. Elu ei ole aga üksnes võitlus, kus kõvem nõrgemast katsub jagu saada, elu on ka vastastikku abiandmine üksteisele. Tihti aga sõdime meie teiste inimeste vastu, pilkame nende mõtteid ja püüdmisi, pilkame ja sõdime, olgu sel põhja all või olemata. Meie otsustame ju oma targa mõistuse järele, et vastane tingimata on näru, ja oleme vihased, kui mõni teine inimene teda kuldaväärt inimeseks julgeb kiita.
Kas ei peaks meie aga enne sügavamalt järele mõtlema, asja mitmest küljest läbi kaaluma ja sõeluma, oma vastast kõikipidi tundma õppima? Sest kui tihti petab meid kiidetud mõistus. Kui tihti sõdime meie arukate inimeste vastu, tembeldame neid oma vaenlasteks, olgugi nad kõige paremate tahtmiste ja soovidega meie vastu. Meie arvame oma targa mõistuse järele, et meie neid läbi ja lõhki tunneme, et nad midagi väärt ei ole, et nad meile ainult halba tahavad teha. Ja eksime!
Meie eksime sellepärast, et meie end liiga targaks peame. [—] Nüüd peetakse ju nii tihtigi seda targaks meheks, kes kirikust ja usust pilkavalt kõnelda oskab. Mahatallamine on ju moeasi. Päälegi on kirik juba ligi 2000 aastat vana. Vanast tahetakse aga lahti saada. [—]
Enne kui meie aga midagi ette võtame, enne kui meie kellegagi sõdima hakkame, kaalume mitmekülgselt järele, kas asi ka ettevõtte väärt on. Õpime oma vastast tundma, kellega meie sõdima tahame hakata, vaatame enne järele, kas meie mitte palki ei leia eneste silmast. Kisume selle enne eneste silmast välja, siis alles läheme meie pindu või palki otsima teise silmast.
Anu Saluäär