Keda armastada?

Lk 10:25–37
Seadusetundja küsis Jeesuselt kaks väga olulist küsimust: «Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?» ning «Ja kes siis on mu ligimene?». Esimese küsimuse esitas ta seepärast, et tahtis Jeesust kiusata, ja teise küsimuse ajendiks oli eneseõigustus, ta tahtis iseend õigeks teha, olla kindel, et pärib igavese elu.
Tänu Jumalale, et see seadusetundja oli nii pahatahtlik ja enesekeskne, sest muidu ei oleks ta neid küsimusi esitanud ja siis võibolla ei oleks Jeesus jutustanudki seda imelist tähendamissõna halastajast samaarlasest. Võibolla oli seadusetundja kiuslikkus nagu Juuda reeturlikkuski üks osa Jumala plaanist.
Jeesus tunneb inimhinge peensusteni ja ta näeb läbi ka selle kiusaka seadusetundja mõtteid. Nii ei vasta ta tegelikult küsimustele otse, vaid aitab mehel endal vastusteni jõuda. Kui oled lõpuks enda küsimusele ise vastanud, ei saa seda samas valeks tunnistada või välja naerda.
Esimesele küsimusele vastab seadusetundja Moosese seadusest armastuse kaksikkäsuga. Seadus on sellel mehel selge, aga see on teooria. Armastusest on ka kirikus palju jutlustatud ja räägitud teoreetiliselt ning siis võib sellel olla hoopis negatiivne mõju – see devalveerib armastuse tõelise sisu, muudab selle sõna imalaks ja tühjaks.
Ka sõna «armastus» võib kõlada nagu kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Soomlastel on üks laul, mis jutustab külajoodikust, kes läheb ka kirikusse jumalateenistusele. Peagi aga talutavad kaks korralikku koguduseliiget viinanina kirikuruumist välja. Kui nad kirikupinki tagasi on jõudnud, köhatab õpetaja kantslis hääle jälle puhtaks ja jätkab jutlust ligimesearmastusest. Teoorias on see lihtsam kui praktikas.
Jeesuse tähendamissõnad on imetlusväärsed, sest nad on mitmekihilised, sügava tarkusega ja samas lihtsad näited praktilisest elust enesest. Lugu halastajast samaarlasest kui armastavast ligimesest oli Jeesuse kuulajatele ühest küljest mõistetav, tegelased on tolle aja inimesed, ja samas oli selle sõnum juutide jaoks šokeeriv. Ligimese all mõistsid nemad ja mõistame meiegi tihti lähedast inimest, mõttekaaslast, sõpra.
Jeesus avardab ligimese mõistet: see on iga inimene, ka selline, kes on meile võõras ja keda on raske mõista. Ei ole lihtne sellist ligimest alati armastada, ei ole ka kerge jutlustada ja jutlust kuulata, kui keegi purjuspäi seda segab. Saksa keeles on tore sõnademäng: ligimene on der Nächste, aga sama on ka omadussõna nächste, järgmine. Nii kõlab saksa keeles ühtmoodi armasta ligimest ja armasta järgmist. Armasta järgmist ligimest, kui esimene ei sobi! Paraku kipub see nii ka olema.
Jeesus küsib seadusetundjalt: «Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?» Ja seadusetundja vastab: «See, kes tema peale halastas.» Kuid kui küsida Jeesuse küsimust selle mõttega, et kes on ligimene, keda peksasaanud mees peaks armastama? Sest Jumala käsk ligimese kohta ei sunni ligimest mitte meid armastada, vaid käsib meid armastada ligimest.
Kas peaks mees armastama ka preestrit ja leviiti, kes temast mööda läksid? Nende käitumist võib õigustada sellega, et nad ei tea, kas teel lamaja on üldse veel elus.
Moosese seadus ütleb preestrite kohta: «Ükski neist ei tohi ennast roojastada surnu pärast oma rahva seas» (3Ms 21:1b). Leviidi jaoks nii karmi keeldu polnud, aga temagi läks mööda. Turvalisuse pärast, sest surnu on igal juhul roojastav ja puhastamisrituaalid on kulukad ja aeganõudvad.
Preester ja leviit armastavad Jumalat ja täidavad seadust, aga nende südames ei ole enam kohta inimese jaoks. Kas peaks teel lamav mees armastama ka röövleid, kelle käest ta peksa sai? Jeesus ütleb oma mäejutluses: «Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad» (Mt 5:44). Ja tema ei tulnud mitte Seadust tühistama, vaid täitma. Kust üldse läheb ligimesearmastuse piir?
Poolikult me tunnetame, kirjutas Paulus, ja poolikult me ka usume ning armastame. Ja ehk ainult pooli oma ligimestest. Me peame tunnistama oma poolikust ja küündimatust, aga sellega ei peaks kaasnema alavääristav suhtumine enesesse. Sest kui me ei armasta lõpuks iseennast, ei suuda me armastada ka ligimest.
Meie poolikus ja küündimatus nii usus kui armastuses kätkeb endas uut võimalust, meil on veel arenemisruumi. Me saame veel kasvada. Kui meie silme ees on eeskuju, Jeesus Kristus, kes tõelise halastaja samaarlasena kummardub meie poole alla, oma ristisurma läbi tõstab meid üles teelt, kus vigasena lamame, kes halastab meie peale ja armastab tingimusteta. Meist igaüht, mitte ei vali järgmist ja sobivamat. Aamen.

 

 

 

Tiina Ool,
Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja