Katsugem end läbi

Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lapsiks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal, et ta annaks teile oma au rikkust mööda saada tugevaks tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja rajatud armastusse, et võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse; et te oleksite täidetud Jumala kõige täiusega. Aga sellele, kes enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame väge mööda, mis meis on tegev, temale olgu austus koguduses ja Kristuses Jeesuses ajastute ajastu kõigi sugupõlvedeni! Aamen.
Ef 3:14–21 (1968. a tõlge)

Kelle ees sina põlvi nõtkutad? Kes või mis on sulle kõige tähtsam? Tuletagem endile meelde: Jumal näeb meid läbi.
Mind puudutas kirjakoha algus: «…ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lapsiks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal.» Nii ütleb Paulus. Aga mina? Mis haarab mind või võtab oma võimusesse enne kummardumist oma Jumala ette? Kas mure, mis hommikul ärgates tervitab, või rahulolematus või pahameel või ehmatus, millist halba und ma nägin? Kas tõesti midagi, mis vaevab päevast päeva, saab olla tähtsam Jumalast ja takistada Temale lootmast? Palju aega kulub mõtlemisele, kui halvasti on see või teine, kui kallis on kõik ja miks aetakse seesugust poliitikat, miks pensioniiga tõstetakse, miks ei tõsteta palku, pensione jne. Kui õigust meie meelest ei tehta, siis on nurisemiseks nii palju põhjust. Inimesed on rahutud ja närvilised. Olemegi oma kummarduse teinud.
Palvetama hakatakse, kui seda üldse tehakse, vastava meelsusega, mis on eelmistest mõttenõksutustest juba muserdatud. Palvelt tõustakse ja minnakse päeva teele, aga prillid on puhastamata. Pere võib saada oma osa, samuti töökaaslased ja kellega iganes kokku puutume või põrkame.
Me oleme täidetud ja Jeesus Kristus ei mahu meisse. Oleme tähtsuse järjekorra paika pannud, ise seda võib-olla märkamata. Kui aga Pühal Vaimul pole ruumi meis tegutseda, siis ei saagi me tugevaks seespidise inimese poolest.
Aga milleks seda üldse vaja, küsib keegi. Elame, kuidas elame. Kas sa ei oota, kas või salaja, head sõna, armastavat pilku, kosutust hingele? Märtsis kukkus Tallinnas ühelt katuselt jääkamakas tüdrukule pähe ja vigastas teda raskesti. Umbes kuu aega hiljem suri selle majaühistu juhatuse liige. Teda süüdistati halvasti puhastatud katuse pärast ja ähvardati kolmeaastase vanglakaristusega. Pärast tema surma kirjutati ajalehes, et muretsemine jääkamaka alla jäänud tüdruku pärast viis mehe hauda.
Hinge on rahu vaja. Rahu tekkimist ei soodusta ühiskond ega meid ümbritsevad olukorrad. Hingerahu ei müüda kaubamajas. See antakse sellele, kes on olnud valmis laskma endas ruumi teha.
Millisel viisil? Ennast läbi katsudes, oma eksimusi ja süüd tunnistades ja Issandale üles rääkides. Tema, kes kandis su patusüüd ristile, on valmis sulle andeks andma. Kui on andeks antud, siis on süü ka kõrvaldatud. Sa võtad andeksandmise vastu uskudes. Andekssaamise rõõm tuleb selle hinge, kes usub, et Jeesus Kristus on minu eest surnud ja minu heaks üles tõusnud. Sa võtad Tema vastu elavana, muidu ei saakski Ta elada sinu sees. Aga kui Tema, kes on armastus, sinus asub, siis süütab Ta sindki armastust jagama. Hea on mõtelda, et armastus Jeesuses on nii valdav ja kipub Temast väljapoole. Kuidas armastus sind puudutades saab jääda ainult sinusse ja teised sinu kõrval seda ei tunne? Kes suudab armastuse saladust mõista? Aga tunnetada saab.
Armastus, Jumalast pärit, toob meisse Jumala täiuse aimduse. Sellest puudutatud inimene muutub, uueneb sisemiselt. Vajame muudetud inimesi. 18. ja 19.sajandil ei olnud elu kerge, kuid vennastekoguduse ärkamise kaudu said uueks suured hulgad. See oli kogu rahva uuenemine. Kuritegevus vähenes ja Saaremaal sai päris otsa viieks aastaks, 1740–45. Toetati üksteist, hoiti kokku. Selle eriline tähendus on mingi määrani püsinud meie rahva mälus siiani. Kui meil on raske, hoiame kokku. Kahjuks ei ole see igapäevaelus enam nähtav. Aga sõna räägib veel täna meiega. Ehk hakkame himustama sellist armastust, mis meisse ära ei mahu.
Olen mõtelnud, kuidas saaks Jumalat austada Tema vääriliselt. Vahel olen üritanud seda sõnadesse panna. Ent olen kogenud, et Jumalat saab kogu südamest austada, kui tunned, et Ta on lähedal. Tema hoolitsust ja headuse puudutust tundes saab inimesest tõusta suur tänu ja austus.
Tulge, austagem ja ülistagem Teda, kes on austust väärt. Aga enne alandugem Tema ette, kahetsegem ja tunnistagem, et me pole endas seni andnud Talle sellist paika, kuhu Ta saaks asuda meid sisemiselt õnnistama. Aamen.

Eenok Haamer,
Mustvee koguduse õpetaja