Katoliiklane, kes kirjutas raamatuid

2. oktoobril oli Graham Greene’il 110. sünniaastapäev.

Tavaliselt räägitakse olulistest inimestest nende ümmargustel juubelitel. Kuid Greene on nii tähtis kuju maailmakirjanduses, et temast võib rääkida ka 110. sündimise päeval.
Graham Greene sündis kooliõpetaja neljanda  pojana. Isa sai koolijuhatajaks ja Graham käis seal koolis. Poisina oli tulevane kirjanik väga häbelik, kuid samal ajal protestivaimu täis. Ta ei kannatanud ühiselamut. Mitu korda ta põgenes ja proovis ka ennast tappa. Isa saatis murdeealise poja psühhiaatri juurde, kus Greene tegi läbi psühhoanalüütilise protseduuri. Tal ilmnes bipolaarne häire, mis saatis teda eluaeg. Nagu ta hiljem ütles, käis tal «igavene võitlus igavuse vastu».
Greene oli väga viljakas kirjanik, temalt on ilmunud ligi sada raamatut erinevates žanrites. Kuid ülemaailmse kuulsuse saavutas ta oma romaanidega. Greene jagas oma romaanid meelelahutuslikeks ja tõsisteks. Kirjanduskriitikud on arvanud, et ka tema meelelahutuslikes romaanides on tõsist ja tõsistes meelelahutuslikku.
Greene alustas kriminaalromaanidega. Teemaks oli põhiliselt peategelase pidev põgenemine. Eesti keeles on ilmunud mitmeid Greene’i romaane, nii tõsiseid kui ka meelelahutuslikke. Greene oli ka mitu korda Nobeli preemia nominent, kuid seda auhinda ta siiski ei saanud. Tal olevat olnud vastuolud ühe tähtsa Nobeli preemia komisjoni liikmega.
Greene’i elu oli väga kirev. Et hajutada igavust, rändas ta pidevalt ringi. Ja mitte ainult igavuse pärast, vaid ka uudishimust. Ta oli alati poliitiliste sündmuste tulipunktis. Romaanis «Meie mees Havannas» näiteks kujutab ta Kuubat vahetult enne Castro võimuletulekut. Greene käis Vietnamis, Panamal, Kongos. Belgia Kongos oli ta pidalitõbiste hospidalis. Hiljem kirjutas väga hea romaani «Lootusetu juhtum», kus maailmakuulus arhitekt loobub kõigest ja tuleb pidalitõbiste hospidali sanitariks. Lõpuks peategelane hukkub, sõna Jumal suul.
Greene’i nimetati katoliiklikuks kirjanikuks. Seda silti Greene ei sallinud, ta ütles, et on katoliiklane, kes kirjutab raamatuid, mitte katoliiklik kirjanik. Religioossed teemad läbivad peaaegu kõiki tema teoseid. Nii et teda võib kindlasti pidada religioosseks kirjanikuks. Tänu usule puudutavad tema raamatud väga olulisi ja sügavaid probleeme ja teemasid.
Graham Greene ei armastanud anda intervjuusid, kuigi tal on ka memuaare. Tema eraelust teati vähe. Lõpuni jäi ta salapäraseks. Ehk ka sellepärast, et sõja ajal oli ta Inglise luuraja. On räägitud Greene’i armuelust ja tõesti oli ta elus mitu suurt armastust. Ta elas lahus oma esimesest naisest, aga see naine jäigi temaga abiellu surmani, Greene ei lahutanud temast kunagi, kuigi nad ei elanud koos.
Küpses eas kolis Greene Inglismaalt Lõuna-Prantsusmaale. Elas tagasihoidlikus korteris ning kirjutas iga päev regulaarselt. Greene suri 86aastaselt.
Ka näitekirjanikuna oli Greene tegev. Temalt on ilmunud mitu näidendit. Esimene, «Elutuba» lavastati 1953. aastal. See oli läbinisti religioosne näidend, kuid seda mängiti menukalt paar aastat. 2013. aastal lavastati näidend uuesti, kuid enamik kriitikuid olid tõrksad. Nad olid segaduses nii tõsise religioosse näidendi puhul tänapäeva laval.
Ainult Michael Billington, kes on 40 aastat töötanud teatrikriitikuna ajalehe Guardian juures, kiitis näidendit ning ütles, et tal tuli pärast selle lavastuse nägemist tõeline nostalgia tõsiste teemade, küsimuste ja probleemide järele laval praeguses kommertslikus teatrielus.
On hea, et eesti keelde on palju tõlgitud Graham Greene’i, seda 20. sajandi menukamat ja sügavamat religioosset kirjanikku.
Jaan Tooming