Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Katkemine ei ole murdumine

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kirikulisi hõredavõitu, maailm tõredavõitu, aga kevad siiski toredavõitu – sellise vastuse sain healt kolleegilt, kui tema käekäigu kohta pärisin. Aastaaegade vääramatu kulgemine on tõesti üks vähestest kindlatest asjadest praeguses muutlikus ja katkemistest tulvil maailmas – kevad teeb rõõmu ja annab lootust. Rohelust ja nelipüha vaimu enesesse hingates on tunne, et head asjad suudavad kesta ja et katkenud otsad on võimalik taas kokku siduda.

Kirik on kandnud viirusepuhangute piiranguid ja lahendanud sellega seonduvaid probleeme olukorras, kus ühiskonna ja kiriku teineteisemõistmine ei ole enam ilmne. Suurte kirikupühade olulisust, kirikuruumide avarust ja spetsiifikat, jumalateenistuse ja hingehoiu mõtet ning paljusid teisi usuga seotud teemasid on tulnud lahti seletada ja mitte alati ei ole see kõlanud kuuljatele kõrvadele.

Kristliku koguduse töö hädasolijate abistajana ja kõrvalkõndijana on valdavalt töö väljaspool kirikumüüre. Inimesed, kes on seotud erinevate kaplanaatidega, on pühendunud inimesed, kes on harjunud oma tööd pikalt ette planeerima ja juba alustatut järjekindlalt ellu viima. Mis tunne on kaplanitel, kui nende tööd hinnatakse ühtäkki ainult majanduslikes terminites ja isegi sõdurpoiste abistamist nende kohanemisel kaitseväes ja sõbralike suhete loomisel kaaslastega ei peeta vaimuliku tööks?

Haiglate ja hooldekodude hingehoiu kiire edenemine ja peatselt käivituv kodukülastuste projekt teeb seevastu siirast rõõmu. Loomulikult on seegi Jumala arm ja võimalus, mis ei pruugi igavesti kesta – carpe diem, nagu ütlesid vanad roomlased. 

Haiglate ja hooldekodudega kaasneb ka keeruline väljakutse, kuidas väljendada hingehoiu panust, et selle vajalikkust mõistetaks. Tuleb meelde üks aastatetagune juhtum, kus haiglavaimulikule öeldi koht üles umbes niisuguste sõnadega: te ju mõistate, et me ei saa teid kauem tööl pidada, kuna te ei too haiglale midagi sisse …

Koroonateravik on taas valusalt torganud ja näidanud üht olukorda, milles me juba mõnda aega oleme elanud. Traditsioonide kandjana kaldume nostalgilisele mõtlemisele: tahaksime näha ühiskonna ja kiriku suuremat seotust, vastastikust mõju, kui seda tegelikkusest leiame. Teoloogilises keeles antud vastused ja seletused ei ole kahjuks enam ümbritsevale maailmale kuigi mõistetavad.

Katkemisest on kujunenud suisa omaette kategooria teoloogia ja kultuuri, kiriku ja ühiskonna tänapäevaste suhete mõtestamisel. Belgia teoloogi Lieven Boeve käsitluses ei tähenda taoline katkemine aga lõplikku murdumist, katkemises on alati peidus uue perspektiivi alged. Piibli suurte kangelaste Aabrahami, Moosese, Maarja ja Pauluse elud on näited suurtest pööretest ja katkestustest, aga need on alati olnud seotud Jumala juhtimisega.

Kristlasena tahaksin väga seda käsitlust uskuda ja suurte tähtedega ka teiste südamesse kirjutada. Kõik kaotused, kõikumised, muutused ja katkemised ei ole määratud meid lõplikult murdma, kui laseme Jumalal nende kaudu endas uut luua. Nelipüha vaim on mitmekeelne vaim, ehk on tema keelte hulgas ka keel, mis meid ümbritsevale maailmale mõistetavaks teeks ja vastupidi, maailma meile.

 

 

 

 

Tiina Janno,

kolumnist