Katharina Ufholz: see aasta möödus nii kiiresti!
/ Autor: Maria Strauss / Rubriik: Portreelood / Number: 10. oktoober 2012 Nr 39 /
Andunud kirikuõpetaja, väga hea suhtleja, soe ja südamlik, avatud ja abivalmis, kiire kohanemisvõimega, ülimalt rõõmsameelne inimene – nii iseloomustavad sõbrad ja töökaaslased Katharina Ufholzi, 31aastast sakslannast pastorit, kes töötas aasta aega Haapsalu Püha Johannese koguduses abiõpetajana ja siirdub oktoobri keskel tagasi Saksamaale, et jätkata tööd oma kodukirikus.
Katharina, kust Sa pärit oled ja kuidas sai Sinust kirikuõpetaja?
Olen pärit ühest väikesest külast Hesseni liidumaalt, mis asub keset Saksamaad. Juba minu lapsepõlvest peale oli meie perel tihe side kirikuga. Isa oli palju aastaid meie koguduse juhatuse liige. Meie, lapsed, osalesime pühapäevakooli töös. Hiljem liitusime koguduse noortega. 12aastaselt hakkasin õppima orelit ja mängisin 16aastaselt oma esimese jumalateenistuse.
Kui kerkis üles kutsevaliku küsimus, siis kaalusin, kas hakata kooliõpetajaks või kirikuõpetajaks. Pärast koolis tehtud praktikat arvasin, et lastega on küll tore töötada, aga tundsin endas siiski soovi teha tööd ka teiste vanuserühmadega. Kord olin oma kodukülas abiks taevaminemispüha jumalateenistuse ettevalmistamisel ja siis mõistsin, et tahan saada kirikuõpetajaks.
Miks Sa otsustasid tulla pärast ordinatsiooni aastaks ajaks Eestisse tööle?
Minu teoloogiaõpingutele järgnenud vikariaadi ajal küsis kord juhendaja meilt, kas kellelgi oleks huvi töötada pärast ordinatsiooni aasta aega välismaal ühes Kurhessen-Waldecki partnerkirikus. Vastasin jaatavalt, sest mind huvitas, kuidas praktiseeritakse usku mujal maailmas, kuidas on kirik üles ehitatud ja kuidas tehakse kogudusetööd.
Mina ja üks mu sõbranna valisime oma sihtkohaks Namiibia kiriku. Hiljem selgus, et Namiibiasse ei ole siiski võimalik minna ja tuleb teha uus valik. Mina valisin Eesti ja sõbranna valis India. Hakkasin lugema ja uurima Eestit puudutavat materjali ja minu huvi Eesti vastu kasvas. Kui meie kirikuvalitsusest öeldi, et Namiibiasse minek on ikkagi võimalik, siis mina jäin Eesti juurde kindlaks.
Millega Sa Haapsalu koguduses tegelesid?
Alguses läksin kohe laulma koguduse kooridesse – toomkoori ja segakoori, et selle kaudu keelt ja inimesi tundma õppida. Hakkasin võtma eesti keele tunde.
Jumalateenistustel lugesin esialgu piiblitekste ja palveid. Järk-järgult tutvusin kõikide koguduse töölõikudega ja vastavalt minu keeleoskuse paranemisele sain üha rohkem kaasa töötada. Märtsis jutlustasin esimest korda eesti keeles ja aprillis viisin esmakordselt läbi liturgiat. Palvuste ja jutluste tõlkimisel oli mulle abiks minu keeleõpetaja. Augustis olin koos Haapsalu koguduse lastekooriga vaimulikuna kaasas Rendsburgi sõpruskoguduses.
Lisaks osalesin Haapsalu pastorite piiblitundides, külastasin vaimulike konverentsi ja tutvusin kirikuvalitsuse ning allasutuste tööga. Kõik need kogemused on minu jaoks väärt pagas, kui alustan iseseisvalt tööd Saksa koguduses.
Mis Sulle siin kõige rohkem muljet avaldas?
Mulle meeldivad väga siinsed iidsed kirikuhooned. Haapsalu toomkirik imponeerib oma lihtsuse ja kauni akustikaga. Nõva imelises väikses puukirikus mängisin jõuluõhtu jumalateenistusel vana tallatavat orelit.
Imetlen, kuidas siin toimib kirik vähemuses – erinevatesse uskkondadesse kuulub alla 30% elanikkonnast. Saksamaal on see protsent 60. Sain teada, et pastorid teevad siin enamasti kogudusetöö kõrvalt ka muud tööd, et oma pere ära elatada. Suur osa kogudusetööst on vabatahtlike õlul.
Armsad on siinne lillede kinkimise komme ja tänukirjakultuur. Nii vahva, kui näiteks ülestõusmispühanäidendis osalenud lastele ja läbiviijatele antakse pärast etendust koguduse ees tänukirjad.
Eestlased – ka noored – on nii muusikalembesed ning hindavad kunsti ja kultuuri. Muljetavaldav on eestlaste armastus oma rahvariiete, -tantsu ja laulupidude vastu.
Kui palju oled jõudnud Eestis ringi liikuda?
Olen külastanud peaaegu kõiki Lääne praostkonna kogudusi. Korduvalt käisin Tallinnas. Olin ka Pärnus, Tartus, Otepääl, Järva-Jaanis, Suure-Jaanis, Hiiumaal ja Vormsil. Ainulaadse elamuse andis Vormsi jäätee ületamine. Väga põnev oli koguduse ekskursioon Peipsi äärde.
Jõudsin käia ka Peterburis, kus osalesime toomkooriga Eesti vabariigi aastapäeva teenistusel sealses eesti koguduses. Enne kojusõitu plaanin veel jõuda Viljandisse ja Saaremaale.
Sinu aeg Haapsalus saab peagi läbi …
See aasta möödus nii kiiresti, aga olen selle aja jooksul ääretult palju kogenud. Mind võeti väga hästi vastu ja kaasati koguduseellu. Nautisin koostööd koguduse ja praostkonna töötegijatega. Tunnen, et olen tõesti siin elanud ja olen selle eest tänulik siinsetele inimestele. Õnneks on Eesti Saksamaale nii lähedal, et saan siia iga kell tagasi tulla. Palju kauneid kohti on veel nägemata.
16. oktoobril alustan koduteed. Alates 1. novembrist töötan Kasseli ligidal Wolfhagenis, mis on umbes Haapsalu-suurune linnake, ja Leckringhausenis, kus teenin väikest hugenoti kogudust. Wolfhageni kirikuringkonnal on sõprussidemed Pärnu praostkonnaga, nii et side Eestiga ei katke.
Küsimused esitas ja intervjuu tõlkis
Maria Strauss
Teised temast
Tiit Salumäe, praost:
Aasta on läinud lennates ja kahjuks peame saatma Katharina tagasi oma kodukirikusse. Olen Katharinale mitmekülgse teenimise eest väga tänulik – teda on jagunud nii jumalateenistustel teenima, jutlustama, ametitalitusi toimetama, leeritunde pidama, pühapäevakooli, laulukooridesse, oreli taha, kantseleisse. Tänan Katharinat ja õnnitlen seda kogudust, mida ta hakkab teenima – nad saavad endale hea ja andunud õpetaja.Kristel Engman, õpetaja:
Katharina on väga hea suhtleja ning soe ja südamlik inimene. Kolleegina on ta olnud avatud ja abivalmis. Tähelepanuväärselt kiiresti on ta kohanenud olude ja inimestega. Haapsalu koguduse abiõpetaja ametikoht oli Katharinale esimene töökoht ordineeritud õpetajana, seepärast loodan, et ta võtab siit kogu edasiseks tööks vaimulikuna kaasa väga rikkaliku kogemustepagasi ja rohkesti häid mälestusi.
Sigrid Veske, koorikaaslane ja sõber:
Püüdsin Katharinaga suheldes natuke saksa keelt meelde tuletada. Ühisel koorireisil Peterburis oli hea võimalus koos aega veeta ja tutvust teha. Peatselt läksime oma suhtlemises saksa keelelt üle eesti keelele.
Katharina on ülimalt rõõmsameelne inimene, aval ja hea suhtleja. On imetlusväärne, et ta õppis ühe aasta jooksul nii hästi eesti keelt rääkima. Loodan, et see sõprus jääb püsima ja et mul õnnestub Katharinale kunagi ka Saksmaale külla minna.