Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kasvataja ja kaitsja kogu eluks

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Möödunud nädala alul olnud isadepäeva konverentsi „Aga mulle Eesti mees meeldib!“ on kajastatud juba mitmel pool meedias. Mina aga tahaksin peatuda ühel, seni tähelepanuta jäänud ettekandel „Miks Jumal on Isa?“, mille pidas vaimulik Jaan Tammsalu. Nagu ikka, oli vaimulik vahetu ja sügavmõtteline. Ühtaegu isiklik, aga samas üldistav. Kuulasin lugu tema tütre usaldusest ja tunnistust, kuidas ta ei suutnud oma tütart kaitsta, kui see umbes viie meetri kõrguselt pojengipeenrale kivide vahele kukkus. Ometi oli tütrel kaitsja ja kukkumine lõppes õnnelikult.
Ka kõneles ta, kuidas käib Peterburis Ermitaažis vaatamas Rembrandti piibliainelist maali „Kadunud poja tagasitulek“, millest õhkub andestust ja kaastunnet. Pillavat ja üle oma võimete elu elanud kunstnik maalis pildi mõni aasta enne surma, kui ta oli kõik kaotanud. Ettekandes juhtis Jaan Tammsalu tähelepanu ühele detailile maalil – armastav isa embab koju jõudnud poega, kuid tema üks käsi on naise oma. Maalil oleval isal on mõlema vanema omadused. Isa ei ole sootunnus, vaid sümbol.
Kui sellel konverentsil kõneldi palju lahutatud mehest, kellel on raske isarolli täita, siis vaimuliku sõnul on olemas tee, kuidas lapseni jõuda. Üheks vihjeks on soovitus mitte loobuda Eesti hümni kolmandast salmist, sest Isa on see, kes kaitseb ja valvab meid ja isamaad. Seepärast palub iga kristlane „Meie Isa, kes sa …“, mitte „minu Isa“. „Jumal tänatud, et me ei ole üksi selles maailmas,“ sõnas vaimulik.
Rita Puidet