Kastanid puhkevad ka sel kevadel

Kui meil on aprilli keskel ülestõusmispüha, siis valmistuvad Kiievis puhkema kastanid. Mäletan, et Kiievis kasvab palju kastaneid. Meeldiva üllatusena leian, et professor ja kirjanik Aili Paju on kastanipuud seostanud vabadusega (Aili Paju, „Kui taimed räägiksid“). Ma ei tea, mis on tänaseks saanud Kiievi kastanitest, aga südamest loodan, et ka sel kevadel saavad inimesed rõõmustada nende üle.   

Olen Kiievis olnud korra ja just kevadel. Oli aeg, mil õigeusklikud tähistasid ülestõusmispüha. Kirikute ümber ja sees, kuhu pääsesime, oli väga palju rahvast. Olgu siis Püha Sofia katedraal või Lavra koobasklooster. Või mõni muu kirik. Pühakodasid Kiievis juba jätkub. Võtan nüüd aga riiulist Nikolai Nikolski raamatu „Vene kiriku ajalugu“, mille esmatrükk ilmus aastal 1931. Autorit on peetud tulihingeliseks marksistlik-leninlike ideede propageerijaks ja raamat ilmus eesti keeles 1988. Tõden, et propagandamasin töötas täistuuridel nii raamatu esmailmumise ajal kui pool sajandit hiljem. Ja ega selles osas praegugi midagi muutunud ole.

Loen saatesõnast: „Raamatu autor on tõepärase ajaloolise materjali varal näidanud vene õigeusu kiriku ideoloogilise ja praktilise tegevuse rahvavastast iseloomu …“ Selles on öeldud, et raamatu mõjul muutsid paljud usklikud oma varasemat suhtumist religiooni. Kiievis kogetu tõendab vastupidist, kuigi raamatu viimane lause kõlab: „Jumalate loojang ja nende teekond kaduvikku on alanud.“ Varsti möödub raamatu esmailmumisest sada aastat, aga kaduvikutee pole alanud. Ja usun, et nüüd toimuv sõda töötab vastupidiselt. 

Tean, et ukrainlastega koostööd tegevate Eesti firmade vabatahtlikud hoiavad sidet oma partneritega, väljendades nii oma hoolimist. Tean, et see ei ole vaimselt kerge, aga vabatahtlikke kannustab soov aidata. Loodan, et peatselt puhkevad kastanid Kiievis õide, märkides kätte võidetud vabadust.

Rita Puidet