Kas Venemaa emad märkavad sügise ilu?

Jalutasin eile öösel Tartus Toomemäel toomkiriku varemetes ja vaatasin neid ööhämaruses. See on paik, mis on arvajatele ja planeerijatele viimastel nädalatel nii palju kõneainet pakkunud. Vaikne oli. Kuskil eemal võis aimata linnamelu, ent Toomemägi koos varemetega hingas öörahus oma rütmis, varemetes tähti jälgides – tundus, et iidses ja aegu ületavas. Kas siia saab midagi lisada? Pigem saab siit midagi ära võtta.

Varasügise hommikud on lummavad. Eriti kui udu tõuseb jõelt ning värvid puudelt ja põõsastelt, kui haigrud otsivad hommikusööki ja rändlinnud oma teed. On õunte ja jõhvikate aeg ning sõda Ukrainas kestab juba seitsmendat kuud. Kas sügise ilu märkavad ka Venemaa emad, õed, abikaasad, armastatud, kes oma mehi rindele saadavad, ei tea. Iga isa, poeg, abikaasa, sõber, keda hävingusse saadetakse, toob maailma kurbust ja valu juurde. Seda nii rindejoonel kui ka mahajääjate südames. Ka siis, kui mineja on meie vaates agressori väe osa. Kannatus jääb – valu on ikka seesama: äng ja kurbus, ahastus hävitavad ja teevad inimhinged katki ühel viisil. Ei ole miskit uut siin maailmas.

Nädala eest Putini poolt välja kuulutatud osaline mobilisatsioon ongi olnud tagasivaates teema, mis on viimast seitset päeva täitnud ja mis meie pilgu Ukrainalt agressori Venemaa peale tirinud. Osaline mobilisatsioon – millist osa see aga puudutab, pole kellelegi teada. Ehk isegi mitte kuulutajatele. Kindel on aga see, et rahulolematus kasvab meie naaberriigis ja mobilisatsiooni eest põgenejaid lisandub iga päevaga.

Iiobi raamatus palub saatan pärast Iiobi vara hävitamist, et talle antaks luba Iiobi ihu kallale minna (Ii 2:5), et see murraks tema ustavuse Jumalale. Võrdlus on küll veidi meelevaldne, aga siiski küsin, kas sedavõrd paljude vene meeste ihu ja vere kallale minek murrab viimaks poolehoiu puuslik Putinile – see on ilmselt lähiaegade küsimus. Kui surm ja valu on kaugel, teoreetiline ja looritatud ideoloogilisest udust, siis on lihtne sellest mööda vaadata. Kui see tuleb aga oma õuele, siis toimub tihti muutus. Kas vene naistel jätkub südikust ja julgust loobuda kartmast ning tänavatele tulla ja sinna ka jääda, et see saatanlik sõda kord oma lõpu leiaks?

Kätlin Liimets