Kas usume usutavalt?

Sündmusterohke aja nagu usupuhastuspüha, pühakutepäeva ja hingedepäeva järel oleme siirdunud hämarasse hilissügisesse, mille mõtet ja tajumist hägustavad kõikjale tungivad kireva valgusega reklaamid ehk elektrienergial toimivad loodusressursi raiskajad. Vaimselt tühised ja ökoloogiliselt kahjulikud pilgupüüdjad.
Sündmuste nähtava tähistamiste lõppedes tuletan meelde reformatsiooni keskset ideed inimese ja kiriku püsivast meeleparandusest. Selle juures aitab hämar aastaaeg kaasa niisugusele järelemõtlemisele, mis hõlmaks kogu meie elu. Ei, siin ei piisa ühest korrast, ka seitsmest mitte. Hingedeaeg on antud meile hingamiseks ja seegi väljend on üks paljudest eesti rahva keelekingitustest. Meie keelevaramusse kuuluvad sõnad armu laud, abi elu, risti inimene, maa rahvas, isa maa, ema keel ja muud on erilised tähenduse kandjad. Nii on ka meele parandus just meeldetuletus igapäevaseks meeleparanduseks kõikides eluvaldkondades, esmalt endale ja siis lähimale ümbrusele.
Ei, meeleparandus ei ole misjonitegevus ega arenguüritus. Meeleparandus on igatsus meile kingitava vormimuutuse järele, et Jumala-poolne taasvormimine võiks meie juures aset leida. Kui see toimub, mõjutab see uue hingamise kombel meie ümbruskonda nii, et ise arugi ei saa. Hingestab ehk kogu loodut, kui me ka liigse tarbimise oma selja taha viskame.
Vaimuliku uuenemise juures on kindlasti olemas teadlikkuse element järelemõtlemise, otsuse tegemise ja enda uuendada laskmise näol ning need koos toovad meie meeleparandusse selgust. Sügis on meile antud kogu elu hõlmav Jumala and. Sügis on süvenemiseks, usupuhastus puhtuseks, pühakutepäev pühitsuseks, hingedeaeg hingamiseks, surnute mälestuspüha mäletamiseks ja perspektiivi korrigeerimiseks.
Elu on paremas tasakaalus siis, kui seesmisele uuenemisele vastab kohane väline teguviisi muutus, muu hulgas meie ajaloolise kultuuritraditsiooni toetamine ja selle enda kasuks pööramine. Ma pean silmas uusi peale kasvavaid põlvkondi. Kristlik kultuuritraditsioon on kiriku ja väikerahva elu oluline kandekonstruktsioon. Meie pered, kogudused, külad, omavalitsuspiirkonnad, ühistud on keskkonnad, kus meie usk võib saada usutavaks, kultuur kogetavaks ja tulevik lootusrikkamaks.
Pärast Postimehe omandamist 1896. aastal pööras Jaan Tõnisson erilist tähelepanu talude majandusliku võimekuse tõstmisele ühistegevuse kaasabil. Tõnissoni juhtmõtteiks olid rahvusliku iseolemise alalhoidmine, eesti rahva vaimsuse ja varalise edu säilitamine rahvuslikul alusel ning Eesti rahvusliku iseteadvuse tõstmine. Ta seostas aatelised eesmärgid majanduslikega ja nägi ühistegevuses eesti rahva poliitilist võimalust nii saksastamise kui ka venestamise vastu.
Astume tänasesse ja otsime sobivad toimimisviisid. Meie kristliku usuga seotud ja mõttekultuuri toetavad rahvuslikud kombed nagu mardipäev 10. ja kadripäev 25. novembril on vaid ühed vahendid meie käes, loomaks sidet vormi ja sisu vahel, toomaks esile ajaloolised põhjused ning tegemaks mineviku elavaks, andes selle üle homsele päevale. Meie kristliku kultuuri varamus peituvad meie omad laulud ja kombed ning eriomane tunne, sealt võrsuvad päritav rõõm ja taastatav tasakaal. Needki annid on olemas meile Jumala kingitud tasasel maal, kus ka looduse puhtust on praegu veel rohkem alles kui lääne suurrahvaste juures.
Meie ei pea teiste maade ilmalikke ega kiriklikke elukorraldusi järele aimama. Tark ei torma ja püüab vältida vigu. Hoidkem end puhtana, äkki saabub ühel päeval aeg, kus meil tuleb teisi õpetada ja aidata neil kaotatu tagasi saada. Eestile on kombeks see, et mardipäev on mäletamiseks, kadripäev kosutamiseks ning võõrad pealiskaudsed surrogaadid hülgamiseks.
Usupuhastus on kingitus, et saaksime uskuda usutavamalt.

 

 

 

 

Randar Tasmuth,
usuteaduse instituudi dekaan