Kas omal või Jumala moel?

Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: «Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!» Aga Issand vastas talle: «Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.»
Lk 10:38–42

Kas kirik peaks oma kuulutuses püüdma vältida teemasid, mis võivad inimestele häirivad tunduda? Kui jah, siis evangelist Luukale oli unustatud sellest teatada. Tema pani rahumeeli kirja ühe šokeeriva loo teise järel just nii, nagu asjad teadis olevat.
Äsja oli ta edasi andnud Jeesuse seletused ligimesearmastuse kohta, milles too oli tõstnud samaarlase positiivse kangelase rolli. Küllap oli see paljudele raskesti vastuvõetav – ehk veidi nagu praegu Gori linna grusiinile tuua ligimesearmastuse eeskujuks Vene sõdur. See ei «müü» kuigi hästi!
Nüüd jutustab evangelist Jeesusest, kes näib rikkuvat veel mitut tollal üldkehtivaks peetud ühiskondlikku kokkulepet: ta näib jäävat üksi kahe naisega, kellest kumbki pole tema sugulane, ta õpetab Maarjat justkui oma jüngrit ning viimaks veel paneb majaperenaise tolle omas kodus kenasti paika.
Seda lugu on paljud tõlgendanud tegusa ja kontemplatiivse kristluse vastandamisena, teised jällegi on näinud siin kutset sotsiaalsete normide murdmise ja võrdõiguslikkuse nõudmise barrikaadidele. Oma tõetera on vast nii ühes kui teises vaates, ent kaasaegse kristlaskonnana seda lugu lugedes peaksime endalt küsima, mida võiks see lugu kõnelda meist.
Kuidas me Jeesust teenime? Kas on võimalik teenida Jumalat omal või Tema moel?
Kellegi jalge ees istumine ei tähendanud otsesõnu kivikujuna põrandal istumist ja õpetajale õndsa naeratusega suhu vahtimist, vaid pigem kellegi õpilaseks olemist. Nii omandasid tulevased rabid oma teadmised mõne tuntud õpetlase jalge ees (nt Ap 22:3). Tavapäraselt oli see meeste pärusmaa – naised toimetasid köögis ja mujal silme alt ära. Sellisena oli Marta tegevus igati mõistetav. Kui ta siis Jeesuse poole pöördus pahameeleavaldusega oma õe sobimatu käitumise pärast, võis selles peituda nii etteheide õele tolle vähese abivalmiduse eest kui ka etteheide Jeesusele, kes niisugust ennekuulmatust sallis.
Inimesed on harjunud põhjuse ja tagajärje seaduspäraga, millegi saamisega millegi eest. Oleme harjunud, et tasuta lõunaid ei ole, et keegi ei tee midagi niisama, tagamõttetust heatahtlikkusest. Ja oleme mures paljude asjade pärast. Kuidas me sobitume kogukonda? Kas meil jätkub kõike vajalikku enda jaoks? Aga auväärseks väljajagamiseks? Kas meist on kasu? Eks ole, 24/7 kipub sageli väheks jääma kõigi vajalike, heade asjadega toime tulemiseks… Isegi paljud neist, kes on aktiivsed koguduseelu korraldamisel ühel või teisel moel, ei leia sageli mahti pühapäevase missa jaoks. Kuid tegevus vaid oma heaksarvamise kohaselt – eriti kui sellega kaasneb hukkamõist teisitimõtlejate suhtes –, ilma Jumala juhtimiseta, viib sageli enneaegse surma ja raisatud võimalusteni.
Hea osa on see, mille Jumal meile Jeesuses pakub. Meie endi teod ja suutlikkus, kui need pole kantud usaldusest Jumala vastu ning juhitud Tema ilmutatud tahtest, jäävad alati poolikuks ja kaduvaks ning kõigile pingutustele vaatamata jääme hiljemalt oma surmapäeval ilma nende viljast. Püüdkem siis olla arukad, kes ei tööta rängalt, vaid targasti, ning kelle tarkus seisneb inimlikke eelarvamusi ja kartusi ületavas jumalakartuses.

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja