Kas oleme need, kes pääsevad taeva eeskojast edasi?

Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse, et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti.
Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku.
See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.
Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest; sest me käime usus, mitte nägemises, ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.
Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil,
sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.
2Kr.5:1–10

Üks inimese tugevamaid kaasasündinud instinkte on ellujäämisinstinkt. See on nii vägev, et eluohtlikes olukordades suudab inimene korda saata uskumatult võimsaid tegusid, millega ta rahulikus olukorras mingil juhul hakkama ei saaks. Ellujäämisinstinkt on meie organismi sisse kodeeritud. Isegi kui inimese teadvus on viga saanud ja lakanud töötamast, võitleb tema organism edasi: sunnib kopse hingama, südant lööma. Selline tahtest ja teadvusest sõltumatu orgaaniline elu, teadvusetu eksisteerimine, võib kesta päris hulk aega.
Pole siis ime, et igatsust surma järele kohtab inimeste seas väga vähe. Ka siis, kui elus on palju valu, muret ja probleeme, leiab suurem osa inimestest ikka midagi, mille nimel tasub elust kinni hoida, seda iga hinna eest pikendada püüdes. Ilmselt pole aga paljude puhul tegemist mitte niivõrd igatsusega elu järele, kuivõrd hirmuga surma ees.
Apostel kirjutab: «Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas.» Ristiinimese jaoks ei ole surm lõpp, pole punkt tema eluraamatus. Surm on otsekui koolon, millega algab inimese eluraamatu uus lõik. Maine elu on vaid lühike sissejuhatus, millele järgneb igavikupikkune lugu ise. Sündmused aga toimuvad juba uues kohas ja ka peategelane pole enam päris samasugune, kui oli enne koolonit. Ükski inimene ei sünni siia maailma suure, tugeva ja targana. Ta sünnib väeti lapsena, kes peab kaua kasvama, õppima ja harjutama, enne kui saab iseenese ja oma elu juhtimisega hakkama.
Tegelikult ei lõpe tänapäeval õppimine kunagi, sest elu ja teadus arenevad kiiresti ning edukaks toimetulemiseks läheb vaja üha värskemaid teadmisi ja uuemaid oskusi. Nõnda on see ka ristiinimesega – temagi peab usus pidevalt kasvama, oma teadmisi täiendama, arenema, sest nii on tal võimalik elada oma elu paremini, Jumalale meelepärasemalt. Aga kasvamisega on seotud üks huvitav fenomen: see, mis kasvajat ümbritseb, muutub väikeseks, kasvajale kitsaks ja ahistavaks. Ei – mitte lapse riided ei tõmbu kokku, vaid laps ise kasvab riietest välja. Talle on vaja uusi, suuremaid riideid.
Nõndasamuti on vaimsete asjadega: mingil ajal kasvab laps välja pildiraamatutest ja huvitub muinasjuttudest. Kuid peagi lõpeb nendegi aeg ja laps hakkab eelistama seiklusjutte. Nooruk heidab kõrvale seiklused ja süveneb armastusromaanidesse. Huvide selgemaks saades lisanduvad lugemislauale teaduslikud teosed. See on asjade loomulik käik. Aga ristiinimene – kas ümbritseva kitsaksjäämise fenomen kehtib temagi kasvamise puhul? Ja millest tuleb temal välja kasvada?
Apostel kirjutab: «…sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse…» Jah, kasvamise fenomen kehtib ka ristiinimese kohta, ja tema kohta veel eriti. Ristiinimene ei saa kunagi «valmis», sest sellel, mida Jumal talle anda võiks ja tahaks, ei ole piire. Võiks piltlikult öelda, et ristiinimene kasvab välja iseendast. Olles ristimise ja usu kaudu uueks sündinud, peab ta ometi elama vanas ümbruses. Maailmas, kus sageli veel valitsevad pimedus, patt ja kurjus, kus on liiga palju viha, valu, kurbust ja lootusetust. Kõik see ahistab ja piirab. Sunnib igatsema uue järele, hüüdma: «Taeva tahan!»
Ristiinimene usub, et Jumala juures, Tema taevases riigis «Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam, ei ka leinamist, ei ka kisendamist, ei ka valu ei ole enam, sest endine on mööda läinud». Seda, mis ootab sealpoolsuses, mida Jumal inimese jaoks valmis on pannud, me väga täpselt kirjeldada ei oskagi – tulevik on ka ristiinimese eest suures osas veel looriga varjatud.
Apostel on kirjutanud: «Praegu me ju näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma taipan poolikult, siis aga taipan kogunisti…» Aga – on selge, et sellistena, nagu me praegu siin maa peal, selles elus oleme, ei ole meil taevariigis midagi teha. Patt, mis inimest maises elus rüüna ümbritseb, pigistab ega lase tal kasvada. Apostel kirjutab: «…me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku.» Ehk teisiti öeldes: ristiinimene igatseb võimalust heita endalt patu rüü, mis seondub kõige maisega, selleks et riietuda ümber taevasesse rüüsse, mis annab võimaluse muutuda, saada osa igavikust.
Tegelikult on ristiinimese uuenemine, tema ümberriietumine taevasesse rüüsse juba alanud. On ju Jeesuse tulekuga maa peale jumalariik oma armuga tulnud inimeste sekka, oleme juba jõudnud taeva eeskotta. Ristimises on meid pattudest puhtaks pestud ja meie üle on pandud puhas taevane rüü. Pihis ja armulauasakramendis toimub selle taevase rüü puhastamine patu pritsmetest, mis meie teekäimisega rüüle ikka ja jälle tekivad. Jumala poolt «käsirahaks antud» Püha Vaim meie südametes ei lase meil taevast rüüd oma õlult heita, kinnitab meie lootust ja hoiab igavesse ellu viivas õiges usus.
Pühapäeva evangeeliumitekstiks on Jeesuse mõistujutt viimsest kohtust. Päevast, mil otsustatakse, kes on väärilised kandma taevast rüüd ja elama taevases eluhoones. Selle kohtujärje ees peavad seisma kõik: nii ristiinimesed kui paganad, elavad ja surnud. Me teame, et esimese mulje inimesest annab tema välimus, riided. On loomulik, et meie, ristiinimesed, astume oma Issanda ette selles taevases rüüs, mille Tema on meile kinkinud. Milline see aga välja näeb? Kas oleme suutnud meile kingitud taevast rüüd puhtana hoida? Kas oleme need, kellele nende rüü jäetakse ja keda lubatakse taevasesse isakotta edasi astuda? Palugem ja valvakem, et see nii võiks olla. Aamen.

Eve Kruus,
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja