Kas kirikul on sõnum ühiskonnale?

Kui see leht teieni jõuab, oleme juba Karjala pealinnas Petroskois ja algab XIII soome-ugri vaimulike konverents teemal «Luterlik ja oikumeeniline». Lähen Petroskoisse suure huviga. Minu esimene külaskäik sinna oli 70ndate teises pooles. Pikemat aega ei olnud pastor Elmar Kull seal jumalateenistust pidanud ja armulauda jaganud ning siis saatis peapiiskop mind suure nädala jumalateenistusi pidama. Petroskois oli tänu aktiivsetele ingeri naistele asutatud ametlikult registreeritud luterlik kogudus. Jumalateenistused peeti siis pisikeses majas, kuhu kaugeltki kõik ei mahtunud ja palju rahvast oli ümber maja. Armulaua vastuvõtmiseks tulid nad majja altari ette. Armulaud tundus olevat lõputu, järjest tulid uued inimesed, kes olid kuulanud teenistust läbi avatud akna. Veel meenub uue kiriku pühitsemise jumalateenistus, kus olin peapiiskop Edgar Hargi tõlgi ja saatjana. Sõnum ühiskonnale oli siis, et ateistlik riik ei ole suutnud kirikut hävitada, luteri kirik ja soome rahvas elab.
Praeguse olukorra kohta ütles Eesti Kirikule aasta alguses piiskop Kuukauppi: «Riik on meie suhtes positiivne ja meisse suhtumine on asjalik. Karjalas ja Peterburis võib öelda, et suhted riigiga on isegi sõbralikud. Vahel on tulnud mõne krundi kiriku valdusse saamiseks pidada pikkigi nõupidamisi, nagu näiteks Murmanskis, kus see kestis 10 aastat, kuid lõpuks vahetus kuberner ja saadigi meie kiriku jaoks krunt.» Kas nüüdseks on pärast uue seaduse vastuvõtmist olukord riigi ja kiriku suhetes muutunud, seda saab näha.
Konverentside juurde tagasi. Soome-ugri pastorid on kohtunud vastavalt poliitilisele olukorrale, et vahetada kogemusi kiriklikust teenimistööst. Esimene koosolek toimus aastal 1937. Hea mõte kohtuda hõimurahvastena sai taas teoks alles pärast sõda, kui Euroopa oli lahutatud idaks ja lääneks. Sügaval stagnaajal ei olnud võimalik konverentse korraldada. Kirikud kohtusid siis vastavalt võimalustele erinevate organisatsioonide koosolekutel, eriti maailmarahu teemadel. Olen veendunud, et Jumal võttis kuulda oma rahva palveid rahu eest. See, mis toimus 80ndate-90ndate vahetusel, et Berliini müür langes, oli Jumala ime. Eestis saime seda eriliselt kogeda 20. augustil 1991.
Soome-ugri kirikute kohtumised on olnud kantud luteri kirikute osadusetaotlusest. EELK ametlik osalemine sai võimalikuks alles uues poliitilises olukorras. Nüüd kohtutakse igal neljandal aastal eri maal. Piiskop Häkkinen ütles Petroskoi kohtumist silmas pidades: «Vaimulike kogunemiste ajalugu peegeldab seda, kuidas kirikute koostöö on olnud sillaehitajaks nii kirikute kui rahvaste vahel. See ülesanne on jätkuvalt aktuaalne.» Täna algava konverentsi teeb erakordseks see, et esimest korda kohtutakse Venemaal, Ingeri kiriku territooriumil.
Piiskop Aarre Kuukauppi sõnul on konverents suur sündmus eriti Karjala praostkonna jaoks. See, et siia tulevad pastorid Soomest, Ungarist, Eestist ja ka Rumeenia ungarikeelsest piirkonnast, on oluline. Piiskop rõhutas: «Kogunemine on kohalikule kogudusele hea, kuna selle kaudu laieneb maailmapilt ja tugevneb luterlik oikumeenilisus. Ühest küljest on see heas mõttes propaganda: inimesed saavad teada, kes on luterlased. Ja selle info levitamine on positiivne. Teisalt on Ingeri kirik ennast meie kultuuriruumis positsioneerinud konservatiivsena ja ma ei tea, mida selles plaanis teistelt maadelt oodata. See on veidi hirmutav, sest tahame jääda oma alustele. Muidugi loodame, et kõik on lahendatav ja Jumala õnnistuse all.»
Eelmine konverents toimus Tartus aastal 2012 teemal «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti – kiriku missioon muutuvas maailmas». Kohtusid Eesti, Soome, Ungari, Ingeri ja Transilvaania ungarikeelse luteri kiriku esindajad. Arutati, kas on olemas soomeugrilik eripära oma rahva teenimises ja kuidas oma identiteeti hoida. Vaimulike emakeelse teenimise kogemused, mis ühendavad nii ingerlast, mordvalast, soomlast, ungarlast kui eestlast, saavad aidata ka neid soome-ugri rahvaid, kellel pole oma emakeelset kirikut. Soome-ugri konverentsil on kolm eesmärki: soodustada teoloogilist mõttevahetust ja vastastikust täiendamist; tutvuda kirikute igapäevaeluga ja õppida üksteise kogemustest; tugevdada kontakte kirikute ja nende teoloogide vahel. Soovin õnnistust konverentsile Petroskois ja rõõmsat taasiseseisvumispäeva.

 

 

 

 

Tiit Salumäe,
piiskop