Kas elule saab määrata hinna?

Möödunud nädala lõpus toimus Paides järjekordne arvamusfestival.
Mulle endale tundub vahel, et kogu praeguse ajastu elu – kõik, mis meie ümber toimub – näib olevat üks suur arvamusfestival. See, mida keegi millestki või kellestki arvab, on tänapäeval märksa olulisem neutraalselt esitatud ja objektiivselt tõestest faktidest. Tõsi, faktid vajavad analüüsimist ja sealt algabki arvamuste maailm. Arvamused sisaldavad ju reeglina subjektiivseid hinnanguid ja tekitavad teistes samavõrra isiklikust vaatenurgast või maailmavaatest tingitud vastuarvamusi. Igasugune vastastikune hinnangute esitamine sünnitab omakorda vastasseise ja sealt edasi võime jõuda juba põhimõtteliste vastuoludeni inimeste või sarnaste põhimõtetega inimeste või lausa rahvarühmade vahel. Just nõnda oleme ühiskonnas jõudnud päris mitme küsimusega patiseisu ning neist väljapääs tekib vaid siis, kui keegi mõjuisikutest kardinaalselt oma seisukohti muudab või lihtsalt arvajate esindajate hulgast mingil põhjusel lahkub. Siis saavad asemele tulla uued arvajad või teisitiarvajad.
Paide arvamusfestivalil oli mulle endale kõige huvitavam osaleda laupäevases debatis Õhtulehe alal, kus vastasseis oli juba väitlejate väljavalimise käigus teadlikult ette ära korraldatud. Vastamisi asetati inimesed, kes maailmavaateliselt on erineval seisukohal küsimuses, kas inimelu algab eostamise momendist või millalgi hiljem. Sellest sõltus ka väitlejate veendumus, kas sündimata laps on inimene või lihtsalt üks „rakutomp“, millest lähtuvalt väljendasid väljavalitud arvajad ka mittepooldavat või pooldavat seisukohta raseduse kunstliku katkestamise ehk abordi küsimuses. Korraldajate soovil oli rõhk asetatud mitte väitlusele abordi lubamise või mittelubamise üle, vaid juba debatiteemas sõnastatud küsimusele, kas Eesti Haigekassa peaks aborti rahastama.
Erinevalt Eesti Kirikute alal toimunud aruteludest, kus enamik osalejatest ja ka kuulajatest olid kristlased, oli abordi rahastamise debati ajal Õhtulehe telk tulvil peamiselt mittekristlastest kuulajatest. See andis mulle võimaluse kiriku õpetust inimelu pühadusest esitada ka nendele kuulajatele, kes pole kursis kiriku elujaatavate seisukohtadega, et iga inimene vajab ja väärib igakülgset kaitset juba eostumise hetkest ning tal on teistega võrdsed õigused elamiseks.
Minu jaoks ei ole abordi rahastamine maksumaksja raha eest ainult raha mõistliku või mittemõistliku kasutamise või kokkuhoiu küsimus. Haigekassale maksudega kogutud raha kasutamine abordiga inimelu lõpetamiseks on kristliku õpetuse kohaselt igakülgselt ebaeetiline. Seisukohta, et abort võib olla inimestele vastuvõetamatu eetilistel põhjustel südametunnistuse alusel, riik üldiselt tunnistab. See kajastub näiteks raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses, milles on günekoloogidele ja meditsiinitöötajatele antud õigus südametunnistuse alusel keelduda abordi tegemise protseduuris osalemisest.
Samadel põhjustel ei tohi riik kasutada abordi ehk sündimata lapse vastu kõige räigemal kujul vägivalla rakendamiseks nende inimeste maksuraha, kelle jaoks abort läheb vastuollu nende südametunnistuse ja veendumustega. Paraku kasutab riik praegu minu makstud makse abordi rahastamiseks. See teeb minust kaasvastutaja. Samadel põhjustel on ka Eestis levimas eetilise ja ausa kaubanduse põhimõtted, et inimesed saaksid oma raha suunata majanduses sinna, kus ei kasutata näiteks odavat ja diskrimineeritud lapstööjõudu, või ei toetata oma raha paigutamisel või investeerimisel ravimifirmasid, mis toodavad nn abordipille. Sellistel juhtudel saan ma ise otsustada, kuidas oma raha kasutan, et mitte minna vastuollu oma südametunnistusega. Maksumaksja rahaga aborte rahastades ei anna riik mulle võimalust oma maksuraha eetiliseks kasutamiseks.
Abordi soodustamine selle majandusliku toetamise kaudu on riigi poolt tegelike põhjuste eest põgenemine ja nendega mittetegelemine. See, et lähisuhetes esineb vägivalda, sealhulgas seksuaalset ahistamist, või et peredes ei tulda majanduslikult toime, või et noortel on puudulik seksuaalkasvatus või vähesed teadmised, vajab riigi poolt teistsugust lahendust, mitte sellest tingitud tagajärgede vaikivat kinnimaksmist. Olukorras, kus raseduse jätkumine on seotud naise enda ellujäämisega lapse elu hinnaga ning raseduse katkestamine sel põhjusel on perele raske otsus, tuleb riigil pakkuda igakülgset abi, sealhulgas majanduslikku, kuid see on tegelikus elus harva esinev eriolukord. Lõpuks ei saa olla küsimus mitte selles, kas abordi eest tasub riik või seda sooviv naine, vaid see, kas me saame üldse määrata elule hinda.

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop