Karjasekiri Issanda kuulutamise pühal ehk paastumaarjapäeval, 25. märtsil 2015

Ingel ütles: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» Eliisabet hüüdis: «Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!» Lk 1:28, 42

Evangelist kirjutab, kuidas ingel Gabriel tervitab taevase sõnumitoojaga kohtumisest ehmunud Maarjat rahustavate sõnadega: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» (Lk 1:28) Me usume, et Jumal võib meidki kõnetada isikute kaudu, kellega meie elutee või -saatus ristub. Vahel võib mõni selline kohtumine tuua suure muutuse meie ellu, avada seni suletud uksi, silmi, südameid ja uusi perspektiive. Õnnelikud on need, kellele sellised sõnumid on toonud pääsemise õnnetusest või isegi surmast. Erilise tundega meenutavad selliseid sõnumitoojaid kindlasti kõik need, kes 25. märtsil 1949 jõudsid tänu ennetavatele hoiatustele küüditajate eest pakku minna. Jumala teed on ettearvamatult imelised ning tema «käes ei ole ükski asi võimatu» (Lk 1:37).
Ingli sõnum Maarjale oli võimatu võimalikukssaamisest. Jumalale tähendas sündimine inimesena astumist ajatust ajalikku. Sündides sai Jumala Poeg Jeesus koha inimkonna ajaloos. Ajaloo alustajast sai ajalooline isik! Oma sünni kaudu muutis ta maise ja taevase õndsusloo suurkujuks ka oma ema Maarja. Noorest tütarlapsest sai Jumalasünnitaja. Maarja tõi maailma rahutuse, ebaõigluse ja ülekohtu keskel ilmale Jumala Poja ning saatis ta viimaks südamevaluga ristile.
Maailma ajaloos on praegugi keerulised ajad. Sõjad, tagakiusamised ja rahutused pole meist kaugel. Siinsamas Maarja­maal, meie endigi seas on palju uskmatust, tänamatust, ükskõiksust, ülekohut, jumalateotust, võimu- ja rahahimu ning jumalike seaduste ja armastusekäsu rikkumist. Kannatamisajal peame õiglaselt hindama omaenese rolli Kristuse ristile saatmisel. Kaaluma palve ja paastu abil oma pattu ja ärataganemist üksikisikuna, kirikuna, rahvana ja riigina. Vajame sügavat meeleparandust ja kahetsevat palvet. Seni kuni palvetame, oleme Jumalaga seotud ja on veel lootust muutusteks!
Usun, et kaheksa sajandi pikkuse ajalooga kristlikul Maarja­maal on veel lootust. Meie maa pühitsemine Jumalaema Maarjale omab ainulaadset tähendust meie rahva püsimajäämisel ajaloos. See pühitsus on kestev, kui elame selle pühitsuse kohaselt. Kirik õpetab, et Maarja on meile teenäitajaks Kristuse juurde. Tema sõnad oma Poja Jeesuse kohta: «Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!» (Jh 2:5), on meile juhiseks nii tänapäeval kui igavesti.
Kohtudes Maarjaga kiidavad teda ja tema poega Jeesust õndsaks nii rõõmustav Eliisabet kui ka kõik need, kes tänagi roosipärja palvega või pühakirja sõnadega Maarjat tervitavad: «Ole tervitatud, Maarja, täis armu! Issand on Sinuga! Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu vili Jeesus.» Martin Luther soovitas neid sõnu lausudes mõelda eriliselt Jumala armule, mis Maarjale, kes oli «armuleidnu», osaks sai.
Kutsun kõigi Eestimaa koguduste liikmeid ja kristlasi üles mõtlema oma palvetes nende õnnistavate sõnade tähendusele ning Maarjale osaks saanud armule. Meil tuleb lakkamatult paluda sedasama armu oma perekondadele, Kristuse Kirikule, igale eestimaalasele ning kristlastele Eestis ja mujal maailmas. Parandagem meelt ja palvetagem, et võiksime kogeda vaimset, moraalset ja usulist taassündi ühiskonnas, et pühitsus, mis on Maarjamaad kandnud läbi sajandite, võiks kanda meid ka tulevikus.
Soovin Kristuse rahu ja alandlikku palvemeelt paastumaarjapäevaks ning kannatamisajaks.
Urmas Viilma,
peapiiskop