Karistusse peidetud pääste

Apostel ütleb (Rm 8:28), et „neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“. Heal päeval kõlab see hästi, sest mulle meeldiks uskuda, et kõik, mis on minu meele järele, on mulle hea. Iseasi on lugeda apostli sõnu raskuste ja kannatuste keskel. Ma saan veel aru, et lapsevanem sunnib last sööma või õppima, kinnitades, et see on lapsele hea. Samuti usun, et Jumal kasutab minu hoidmiseks ja õpetamiseks ka keerulisi, ohtlikke ja isegi ebameeldivaid olukordi.
Tegelik elu on palju hirmsam. Ajalugu jutustab tapatalgutest, millega terved rahvad on maha löödud. Purunenud lootusi ja hävinenud elutöid ei jõua kokku lugedagi. Ei ole ka tänapäev õilsam. Oma usu pärast kannatavad kristlased ka praegu. Rm 9:14 küsib Paulus: „Kas Jumala juures on ebaõiglust?“ Ja vastab: „Mitte sugugi!“
Kuidas nii? Kas tõesti kõik, ka Jumala karistus võib tulla heaks? Tõepoolest on Jumal peitnud oma õnnistuse isegi sinna, kust me seda iial otsida ei oska. Inimese kannatused algasid Eedeni aias. Inimene astus üle Jumala seadusest. Järgnes karistus. Ometi polnud karistus mõeldud inimese hävitamiseks, vaid hoidmiseks. See, et Jumal võttis vaevaks Aadamat ja Eevat karistada, kõneleb armastusest, millega Jumal inimest päästma ruttas.
„Sa pead valuga lapsi ilmale tooma!“ Mida teeks naine, kui seda valu ei oleks? Julgen arvata, et laste tapmisi oleks siis palju rohkem, võib-olla niisama palju kui tänapäeval aborte. Valu on küll õudne, aga hoiab meid patu eest.
„Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!“ Mida teeks mees, kui seda vaeva poleks? Sellest jutustab heaoluühiskond, mis pole kaugeltki ilma vaevata, kuid juba väikene kergendus muudab inimese käitumist ja suhet Jumalaga. Julgen arvata, et ka kitsad ajad on antud õnnistuseks. Olen tundnud, et väga palju vigu on jäänud tegemata üksnes rahapuudusel.
Veelgi hirmsamaid sõnu loeme kümnest käsust (2Ms 20:5): „Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni …“ Milles lapsed süüdi on, et nad kannatavad!? Ei olegi süüdi. Noa poeg Haam naeruvääristas oma isa, tagajärgi kandis Haami asemel tema poeg Kaanan (1Ms 9:25). Lapsed kannatavad ka tänapäeval. Soomes sünnib igal aastal 3000 alkoholikahjustusega last. Noorte depressioon on tõsine probleem. Sageli on selle taustal vanemate lahutus või lahku elama asumine.
Ehmatava täpsusega kirjeldab kümne käsu hoiatusi tänapäeva epigeneetika. Näiteks on märgatud seost vanaema suitsetamise ja lapselaste astma vahel. Inimese eluviis mõjutab sugurakkude geenide aktiveerumist ja see mõju avaldub põlvkonna või mitme pärast. Määravaks saab periood enne laste saamist.
Üllatavalt lähedal on siin tervisemured usuküsimustele. Näiteks Euroopas kasvab sünnitaja vanus. Põhjus pole selles, et füüsiliselt poleks varem võimalik, vaid valdavalt selles, mida elus väärtustatakse. Väärtused on aga seotud inimese usulise olukorraga.
Näiteks imiku eest hoolitsemine piirab noore ema võimalust ööklubides aega veeta. Noored on valiku ees. Hilisem sünnitamine jätab aga rohkem aega vigade tegemiseks. Kui siis järgmiste põlvkondade tervis ei luba jätkata vanemate eluviisi, jääb osa pärilikkusest puutumata ning juba mõne põlvkonna pärast võib loota olukorra paranemist. On see karistus või õnnistus?
Samamoodi päästab Jumal ka ühiskonda riknemisest. Halastamatus sõjas on kerge süüdistada Hitlerit ja Stalinit, aga püssi ei lasknud ju nemad kahekesi, vaid miljonid mehed rindel. Sõda ei sünni, kui ühiskond pole hävitamiseks valmis. Sealjuures ei tarvitse me ise aimatagi, millele oma tegemiste või tegematajätmisega kaasa aitame.
Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Teame vaid, et kes Loojale selja pöörab, vaatab vastu hävingule. Ja taas kannatavad lapsed. Sõjas kannatavad ka vagad. Hävinguajad tulevad pealtnäha ootamatult, aga need, kes Aabrahami kombel Jumalat armastavad, paluvad linnade ja külade pärast juba täna.
Jumal pole ilmaaegu piiranud inimese eluiga. Patusele inimesele on parem, kui tal pole oma tegudeks liiga palju aega. Piibli apokrüüfid (Trk 4:14) näevad isegi noore inimese surmas Jumala erilise armastuse väljendust. Ka keeli ei segatud ilmaaegu (1Ms 11:6j).
Patune inimene tahab arvata, et ta on iseenda oma ja kõik, mida ta iseendaga teeb, on talle lubatud. Aga Piibel ütleb (1Kr 6:19), et inimese ihu on Püha Vaimu tempel. Ära siis tee sellele liiga! Arvamus, et seni, kuni ma teisi ei sega, on kõik mulle lubatud, on patuse mõtteviisi süsteemne viga. Sellest on raske aru saada enne, kui häda käes. Siis raputatakse vaimulikult mädanenud ühiskonda nagu koitanud tekki või põletatakse see sootuks.
Jumal tahab anda meile parimat. Häda poleks meile vajalik, aga kui muud üle ei jää, on häda parem kui selle puudumine. Hoidku Jumal meid selle eest!

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
kolumnist