Kaplaniteenistus on suutnud tõestada oma vajalikkust

Kaitseväe kaplaniteenistuse jaoks on väga oluline isik Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Ago Lilleorg (50), kes oli 1995. aastal ajateenija õhutõrjepataljonis ja kelle peakaplan Michael Viise kutsus esimeseks kaplaniks kaitseväkke. 

Nüüd on ta eelmise aasta augustist taas tagasi kaplaniteenistuses: hetkel vanemkap­lani positsioonis. Piiskop Ago Lilleorg oli valmis oma kogemusi kaitseväes lahkelt Eesti Kiriku lugejatega jagama.

Kuidas teenistus kaplanaadis alguse sai?

Ago Lilleorg: Olin 1993. aastal Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Tallinna koguduse abipastor ja teenisin Allan Lauri juhendamisel seda kogudust. Läksin sealt ajateenistusse Eesti kaitseväkke 1994. aastal. Ajateenistuses oli mul võimalus pidada loenguid kaas-ajateenijatele ja mulle pakuti hingehoidlikeks vestlusteks omaette ruum. 

1994. aasta hilissügisel võttis minuga ühendust keegi vanem härra ja avaldas soovi kohtumiseks. Ma ei saanud täpselt aru, millest jutt, kuid kohtumine leidis aset EELK konsistooriumis 1994. aasta detsembris. Seal olid kohal kolonel Michael Viise ja kapten Tõnis Nõmmik. Nad rääkisid soovist alustada Eesti kaitseväes vaimuliku teenimistööga ja uurisid, kas mul oleks huvi sellega ühineda. 

Järgmine kord võeti minuga ühendust juba 1995. aasta suvel ja küsiti valmisoleku kohta asuda tegevteenistusse kaitseväes. Kogemus ajateenijana oli mind veennud selles, et sõdur vajab hingelist abi, et tulla toime ajateenistusega ja selles ettetulevate väljakutsetega. Nii oli minus küpsenud valmisolek sellele teele asuda. 

31. augustil 1995 sõlmiti minuga tegevteenistusleping. Sellel hetkel oli peakaplan kolonel Viise, kes mind tööle võttis ja minu eest palvetas peastaabi pööningul ning mind tööle õnnistas. Minu esimeseks teenistuskohaks sai Tartu üksik-jalaväepataljon.

Milline oli tol ajal kaitseväes suhtumine kaplanaati?

Suhtuti mitmeti. Oli toetajaid ja ka neid, kes olid ettevaatlikud. Olime äsja vabanenud totalitaarse riigi võimu alt, kus Jumalat eitati. Inimeste suhtumine kirikusse polnud nii kiiresti veel muutunud, kuigi see oli kiriku jaoks olnud kõrghetk, mil väga paljud tulid kirikusse. 

Kuid ajapikku kaplanaat tõestas oma vajalikkust ning üksuste ülemad ei tahtnud kaplanitest enam kuidagi loobuda, sest nad olid kogenud ja näinud, et sõdur vajab kedagi, kes kriitilistel hetkedel saab olla neutraalseks toeks. Kaplan aitab mõtestada nii ajateenistuse pingeid kui laiemaid elufilosoofilisi küsimusi. Kaplani üks ülesanne on olla eetika ja moraali valdkonnas nõuandjaks ülematele ja seda abi õpiti samuti hindama. 

Kaplanaat vajas ülesehitamist. Kuidas seda kaitseväes tehti?

Seda tehti vastavalt tolleaegsetele võimalustele ja mulle näib, et vahel tehti ka võimatut. See vist on iga uue asja rajamisega nõnda. Peastaabi juurde loodi peakaplani ja vanemkaplani koht ning pataljonidesse kaplani kohad. 

Esimestel aastatel pandi paika kaplaniteenistuse põhimõtted, millest üheks oli arusaam, et kaplanid tulevad Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutest. Sellega pandi alus kaplaniteenistuse oikumeenilisele lähenemisele.

Kas veerandsaja aasta jooksul on muutunud suhtumine kaplanaati ja kap­laniteenistuse roll kaitseväes?

Kaplanitesse suhtutakse kaitseväes mitmeti nagu kirikusse ühiskonnas laiemalt. Meil on olnud väga hea koostöö kõigi kaitseväe struktuuridega ja kaplanaadil on oluline koht kaitseväes. 

Kaitseväe juhataja ootab kaplaniteenistuselt panustamist eetika, moraali ja väärtuste valdkonnas, et kaitsevägi oleks valmis vajadusel kaitsma Eestit. Kui algselt oli kap­lani roll ennekõike hingehoidlik, siis nüüd, mil on olemas tugevad psühholoogid ja sotsiaalteenistused, on kaplanite roll liikunud rohkem väärtuste kujundamise suunas. 

Mida oled enda jaoks kaplanina ametis olles õppinud?

Olen õppinud koostööd. Kaplaniteenistuses on olnud erinevate kirikute kaplanid ja olen võinud nelipühilasena tutvuda lähemalt teiste kirikute vaimulikega. See on mind rikastanud. 

Meenub esimene kaplanite orientatsioonikursus, mis toimus 1996. aastal Paldiskis. Mulle näib, et mitmed sellel kursusel osalejad kohtusid esimest korda lähemalt teise konfessiooni vaimulikega. Tekkisid põnevad teoloogilised arutelud, mis vahel läksid üsna emotsionaalseks. 

Kaplaniteenistuses peab vaimulik olema tolerantne teiste vaimulaadide suhtes. Pean seda isiklikult suureks eesõiguseks, et olen võinud teenida koos teiste kirikute ja koguduste vaimulikega. Samuti õppisin tegema koostööd kaitseväe eri tasemete juhtide ja struktuuriüksustega.  

Milline on kaplaniteenistuse tulevik?

Minu arvates on oluline jätkata seda tööd, mida kaplaniteenistuse rajajad alustasid. Tänased ühiskondlikud olud erinevad 25 aasta tagustest, seega peame vastama pidevalt areneva kaitseväe vajadustele. Kaplaniteenistuse seisukohalt on oluline koostöös teoloogiliste õppeasutustega ette valmistada uusi vaimulikke, kes tahavad teenida kaplanina Eesti kaitseväes. 

Kaido Soom

Ago Lilleorg

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) pastor alates 6.6.1993.

Ajateenistus Eesti kaitseväes 1994–1995.

Kaitseväe kaplan 1995–2004: Tartu üksik-jalaväekompaniis 1995–2001; kaitseväe ühendatud õppeasutustes 2001–2004.

EKNK piiskop alates 15.4.2005.

Kaitseväe vanemkaplan alates 12.8.2019.

Haridus: Tartu ülikool 2003, teoloogiamagister, doktorantuur Tartu ülikooli usuteaduskonnas alates 2018.