Kaplan on lüliks kiriku ning hoolealuse vahel

Alates septembrist täiskohaga kaplanina Tartus Liiva tänava hooldekodus töötav Urmas Oras (49) õpib oma helgematelt hoolealustelt, kuidas omandada kaunilt vananemise kunsti. Omalt poolt pakub ta maja elanikele kristlikku tuge, vaimulikku teenimist ning hingehoidu.
Tartu Hooldekodu sildiga ukseni jõudes tuleb vajutada punast nuppu. Siis teeb valvelauas istuv töötaja selle lukust lahti ning uurib tulijalt visiidi põhjust. Kaplani kabinet on kolmandal korrusel. Trepist üles liikudes meenutan, et kuskil paarkümmend aastat ei ole mul olnud põhjust seda maja külastada. Toonane ning tänane mulje on kui öö ja päev.
Nüüd on siin heledad seinad, maitsekas interjöör ja avarus liikumiseks. Tartu linn on viimaste aastate suurima investeeringuga sotsiaalvaldkonnas näidanud, et soovib oma eakatele ja puudega inimestele pakkuda mugavaid elutingimusi. 2008. aastal valmis 1926. aastal spetsiaal­selt vanadekoduks ehitatud hoonele mahukas juurdeehitus, hiljem renoveeriti ka vana maja ning sellele 1960ndatel lisatud laiendus.
Kui varem olid elanikud neljakohalistes kitsukestes tubades, siis nüüd on eluruumides kaks kuni kolm voodikohta. Hooldekodus on kaasaegsed elu- ja personaliruumid, eakate käsutuses on ka puhke- ja tegevusruumid, saun ja bassein. Munitsipaalettevõtte umbes 170 hoolealuse eluvajaduste eest hoolitseb üle saja personaliliikme. 

Armulauaga jumalateenistused suurematel pühadel
Kaplani tegevus koosneb kahest mahukast töölõigust: ürituste korraldamisest ning individuaaltööst. Kolm korda nädalas on soovijad oodatud kirikutundi. Siin pakutakse ettelugemist, muusikakuulamist ja kooslaulmist, oma koht on piiblisõnal ning üheskoos palvetamisel.
Urmasel on kombeks siin ette lugeda endatõlgitud kirjandust: «Võib-olla on neid raamatuid kümmekond, mida ma spetsiaalselt siinseks tööks olen tõlkinud. Kõige enam soome, vähemal määral inglise ja saksa keelest. Ma ei ole neid üldiselt trükki pakkunud.» Kirikutund reklaami ei vaja, maja elanikud on selle aastatega omaks võtnud.
Lisaks viib Urmas Oras iga nädal läbi nn kristliku info tunni, mille ülesandeks on jagada teavet kiriku ja religiooni valdkonnas toimunust. Sõeludes läbi mitmed kodu- ja välismaa Interneti-portaalid ning sirvides meediaväljaandeid, koostab kaplan kokkuvõtte, mida refereerib infotundi jõudnutele. «Diskussiooni või mõttevahetust on selles ringis küll raske arendada, aga arvatavasti «töötleb» saadud infot igaüks edasi ning võib-olla vahetatakse ka omavahel siit inspiratsiooni saanud mõtteid,» räägib Urma. Lisaks kristlikule tööle juhib Urmas Oras kahel korral nädalas ka rahvalike laulude tundi.
See on töö nähtav külg. Sellest tähtsamakski peab kaplan individuaalseid vestlusi hooldekodu elanikega, s.t praktilist hingehoiutööd.
Päris armulauaga jumalateenistusi korraldab kaplan neli korda aastas: ülestõusmis-, neli-, lõikustänu- ja jõulupühal. Siis sätib ta suurde saali altari ning soovijad saavad tulla pühale õhtusöömaajale. «Kui olin veel koguduseõpetaja, kasutasin Äksi armulauariistu, aga kogudusest lahkudes pidin Pauluse kiriku poest uued ostma,» selgitab ta.

Lahkunute ärasaatmine jumalasõnaga pühitsetud mulda
Kui hooldekodusse saabub uus elanik, täidetakse elektrooniline ankeet, kus lisaks kliendi isiku- ning lähimate sugulaste või kontaktisikute andmetele on eraldi lahter «religioon». Sellele jääb kaplani silm peatuma, kui ta uue kodaniku tausta uurib. «Vahel on lahter ka tühi, aga tihti on sinna siiski märgitud inimese konfessioon või siis religioosne suundumus,» selgitab Oras, märkides, et suurel osal eestlastest on luterlik taust, kas nad siis olid või polnud kirikuskäijad.
Paljud jõuavad (ringiga tagasi) kiriku juurde just hooldekodus. Urmas Oras on siin eakaid nii ristinud kui leeritanud. Kui inimene jõuab eluõhtule, siis katsub ta tihti läbi ka oma vahekorra Jumalaga. Siin on aega mõtisklusteks igavikulistel teemadel. Kui noorele tervele inimesele jäävad surmamõtted tihti kaugeks, siis eakale ja/või puudega inimesele võivad need olla igapäevaarutluse loomulikuks osaks.
«Mina ilmalikku matust ei tee, matan jumalasõnaga luterliku tava järgi,» räägib Urmas Oras. Tema kaplaniaja jooksul pole siia majja nn ilmalikku lugejat kutsutud. Kui matuse korraldavad lahkunu omaksed, on neil muidugi täielik vabadus matmisviisi valida. Kui hooldekodu elanik sureb, on kaks võimalust: kas matus toimub lähedaste või oma maja korraldusel. Viimase puhul juhib seda kaplan, kelle üheks tööülesandeks on surmaga, k.a matus, seotud tehnilise külje eest hoolitsemine. 
«Meie majal ei ole mingit maksmise võimalust. Õigeusu preester Ülo Keskküla, kes just hiljuti ise siitilmast lahkus, ütles mulle ammu, et kui on vaja õigeusu tava kohast matust, tuleb tema hea meelega tasuta. Mõned korrad oleme seda pakkumist ka kasutanud,» räägib kaplan. Viimastest matustest on tal aga rääkida järgmine lugu: venekeelse surnu omastega ei õnnestunud kontakti saada, aga matusteks kohale jõudnud viisteist umbkeelset tänasid isiklikult õpetaja Orast, kes matusetalituse läbiviimiseks läks üle vene keelele. «Mul on mitmeid näiteid, kus õigeusklik ütleb, et kui suren, mata ikka sina mind. Kusjuures nad teavad, et mina olen ju luterlik vaimulik,» toob Oras näite, lisades juurde, et baptistid, adventistid, Jehoova tunnistajad matavad oma surnud ise. Neil on enamasti tihe side oma kogudusega, nende inimesed käivad ka hooldekodus üsna tihti.

Kutsumuseks tegelda eakate ning puudega inimestega
Sügiseni Äksi kogudust teeninud õpetaja Urmas Oras on Tartu hooldekoduga juba aastaid seotud. Algul vabatahtlikuna, edasi osalise koormusega hingehoidjana. «Ma ei ole ennast kuskile pakkumas käinud, ettepanek on tulnud maja poolt,» räägib Oras. Ta tunnistab, et otsus kogudusetöölt lahkuda ning hooldekodus täistööajaga jätkata ei tulnud kergelt, aga nüüd on ta sellega rahul. «Arvan, et suudan siin paremini ennast realiseerida, kasuks olla. Koguduseõpetaja töö on seotud juhtimisega, kogu see administratiivne ning majanduslik pool kokku, aga mina ei ole natuurilt kohe üldse juht,» arutleb ta. Ka baasharidus toetab praegust professionaalsust. Mitmel erialasel koolitusel, k.a mitmeaastane kaugõppekoolitus Soomes haiglahingehoiust, selleks ametiks valmistumine on olnud tõhus.«Erialane haridus on üks põhjus, miks ma tunnen ennast siin töös kindlamalt kui näiteks kogudusetöös,» lisab ta. Tartu praostkonna vikaarvaimulikuna on Urmas Orasel ometi hea meel, kui teda siia ja sinna jumalateenistusi pidama ning korralist vaimulikku asendama kutsutakse.
Olles teist aastat Tartu Teoloogia Akadeemia magistrant hingehoiu alal, hindab ta stuudiumi arendavat mõju. Lisaks osaleb Tartu hooldekodu esindajana rahvusvahelises programmis SUFUCA (Supporting the Functional Capacity of Older People with Skill and Quality), mis, koondades erialainimesi Soomest, Saksamaalt ja Eestist, on võtnud eesmärgiks veebipõhise õppematerjali koostamise eakate funktsionaalse toimetuleku toetamiseks psühhosotsiaalse, füüsilise ja spirituaalse võimekuse tõstmise abil. «Eesmärk on aidata pikendada inimeste igakülgset toimetulekut iseendaga,» räägib Urmas Oras üllast ideest.

Liina Raudvassar

Urmas Oras vastab küsimusele, kui hea meelega veedaks ta enda eluõhtu Tartu hooldekodus:
Parem on olla siin kui kellegi oma lähedase koormaks, kui tervislik seisund ei võimalda iseendaga toimetulekut. Hirmsasti on meeldinud ühes raamatus toodud mõte: oluline on omandada kaunilt vananemise kunst.
Toetudes mitmetele elavatele eeskujudele, ka meie hooldekodus, katsun minagi omandada selle kunsti. Kuidas saada kenaks vanainimeseks, see on suur oskus, millele võiks keskenduda juba siis, kui veel terve ja noor oled.