Kaplan Endel Apsalon: rahu maailmas pole iseenesestmõistetav

Oma kolmandal missioonil Afganistanis viibiv kap­lan kapten Endel Apsalon räägib Eesti Kirikule, kuidas ta sõjaväevaimulikuna saab konfliktipiirkonnas teenivate sõdurite usku ja enesekindlust kasvatada.

Afganistani-missiooni teema on seoses otsusega Eesti sõdurid sealt järgmise aasta lõpuks välja tuua meie ühiskonnas praegu vägagi kuum. Kuidas sõdurid selle otsuse vastu võtsid?
Öeldakse, et kui poliitikud vaikivad, hakkavad rääkima kahurid. Afganistani teema on päevakorras olnud juba kümme aastat. Aeg-ajalt on see puudutanud teravamalt meie tundekeeli, kui siit tulevad uudised pole olnud meeliülendavad. Samas võime rääkida siinoldud ajast palju pikemas tagasivaates, sest sõda on Afganistanis peetud pea 34 aastat, ja nende aastate jooksul on siin käinud rohkesti Eestimaa mehi.
Oleme ajakirjandusest lugenud ja teadlikud otsusest, et järgmise aasta lõpuks lahkutakse siit maalt. Rahutagamisoperatsioon on täitnud paljus oma ülesande. Kindlasti jääb siin veel palju teha ka pärast seda, kui meie lahkume. Kui selline oluline otsus on juba tehtud, siis kindlasti usutakse kohaliku valitsuse, sõjaväe ja politsei suutlikkust jätkata siin rahutagamist ja juhtida riik normaalsetesse rööbastesse, kus kurjategijatel poleks ruumi oma ambitsioone ellu viia.
Et kuidas sõdurid on lahkumisuudise vastu võtnud? Sõdurid on apoliitilised. Me teeme oma tööd nii hästi, kui oskame, ja seal, kuhu meid suunatakse. Sõduril on igal pool tööd, kindlasti ka kodus.

Märtsis täitus 10 aastat ajast, mil esimene Eesti kaitseväe üksus alustas teenimist Afganistanis. Selle aja jooksul on seal surma saanud üheksa ning haavata üle 90 kaitseväelase. Kuivõrd olete kaplanina nende lugudega kursis, kuivõrd kaasatud suhtlemisse omastega, haavatutega ja nende kaaslastega?
Nende kümne aasta jooksul on siin käinud erinevad mehitatud koosseisud erinevate ülesannetega ja üksuste suurusedki varieeruvad. Praegune koosseis on Afganistanis järjekorras neljateistkümnes. Peagi on saabumas uus vahetus, et meie ülesanded üle võtta. Aastate jooksul on erinevatel missioonidel käinud pea 2500 meest, mida pole kindlasti vähe. Oleme kaotanud Afganistanis üheksa väärikat võitlejat ja üle üheksakümne mehe on saanud haavata. See on väikese rahvaarvuga riigile väga suur kaotus. Rahu maailmas pole iseenesestmõistetav ja see on meie rahu hind, mida oleme pidanud maksma.
Mul endal on olnud õnne kahelt missioonilt tagasi tulla ilma kaotusteta ja jäävaid kahjustusi saamata. Kolmas missioon on veel pooleli; kuigi selle lõpp on lähedal, saab seda lõppenuks pidada alles siis, kui lennukirattad tagasi jõudes maapinda puudutavad.
Samas olen kodumaal pidanud viima leinateadet langenu elukaaslasele, lastele, emale. See on sõnum, mida tuleb viia, kuid seda on raske teha. Kõik, kes siin on langenud, on meile nagu vennad. Seega olen kursis juhtumitega ning käinud kohtades, kus üks või teine õnnetus maastikul juhtus. Kodumaal mälestame langenud relvavendi iga aasta jaanipäeval Tori sõjameeste mälestuskirikus.

Olete öelnud, et surm saabub siis, kui on määratud. Kuivõrd lihtne on seda selgitada lahingutegevusse kaasatud sõjameestele? Mil määral on surma teema üldse üleval kaplani-sõdurite jutuajamistes?
Kas saaks olla see ristiinimesele teisiti? Mind võib süüdistada uskumises, aga mitte ebausus. Kui ma ei loodaks Jumalale, siis oleks vist asi mäda. Neid juhtumeid, mis võinuks lõppeda traagiliselt, on minu siinoldud aja jooksul olnud palju. Jumalal on olnud meiega aga teine plaan, millesse pole mahtunud lein ja kannatus.
Kes mõistavad, saavad sellest aru. Meestele on seda lihtne selgitada. Koos oldud aeg on kasvatanud üheks, nii et mõistetakse ka sõnadeta ütlemisi. Sageli on olnud ütlemisi ja antakse mõista: padre, tule meiega põllule kaasa, siis meiega ei juhtu midagi. Kui nii suudan inimestes usku kasvatada ja kindlust jagada, pole ma kunagi paljuks pidanud meestega kaasa minna. Kus on nemad, seal tahan olla ka mina, sest oma risti oleme me võtnud kõik vabatahtlikult.
Sõduritega on meil vestlustes palju huvitavamaid jututeemasid kui surm. Surma teema sinna lihtsalt ei mahu.

Veel olete öelnud, et sõjas käinud ja surma näinud mehi ei tohi pidada potentsiaalseteks kurjategijateks. Kas Teie meelest kohtab tsiviilis sellist suhtumist?
Tsiviilmaailma arusaam sõjast on nagu Hollywoodi film, kus ikka mängus head ja pahad kangelased. Paraku elu ei ole film. Olen pidanud ajakirjandusest lugema ja ka tavaelus kohtuma inimestega, kes näevad siinseid võitlejaid okupantidena, kurjategijatena, lastetapjatena jne. Vaadake kasvõi tagasiulatuvalt leheartiklite kommentaare ning näete parastamisi ja süüdistusi, isegi siis, kui keegi on siin kaotanud oma elu. Kui riik on meid siia saatnud väärikalt oma kodumaad esindama, miks heidetakse siis ette sõduritele, et me siin oleme? Sõduril on sellist suhtumist ja halvakspanu raske mõista.

Teada on, et kapten Endel Apsalon eelistab relvale fotoaparaati käes hoida. Kuivõrd saate Afganistanis oma fotograafikirge rahuldada?
Eks see ole vast poolik tõde, sest lahingupiirkonnas olles pead täitma esmalt sõjamehe kohustusi, alles siis tulevad kõne alla muud huvid. Aga selge see, et kui meestega koos välja lähen, ei unusta ma kunagi fotoaparaati maha. Teinekord küll kirud ennast, miks kannad kaasas liigset rasket koormat, aga harjumuse vastu ei saa.
Minu hobi on rindefotograafia. Selle valdkonnaga süstemaatiliselt tegelejaid teisi Eestis polegi. Siinne olukord pildistamiseks on väga ehe. Püüan tabada mehi tööülesandeid täitmas, samas pean oluliseks jäädvustada ka kohalikku elu, et paremini mõista inimeste, kellega peame koostööd tegema, olemust.
See, mida pildistan, on ajalugu. Pildid muutuvad veelgi kõnekamaks aastatega. Kui kunagi elu viib kokku teemast huvitatud sponsoriga, siis võib kindlasti osast piltidest fotonäituse teha, aga iga asi omal ajal.

Kui palju on olnud võimalik suhelda lähemalt kohalikega, kui altid on afgaanid üldse suhtlema võõramaalase ja -usulisega?
Missioonid pole olnud vennad, aga tavaliselt olen saanud kohalikega suhelda. Tõlkide vahendusel ka külarahvaga. Kui omadele olen padre, siis kohalikule külarahvale ja tõlkidele mulla. Väljas käies muidugi külarahvaga niisama ei jutelda, räägitakse tööasju ja küsitakse vaid vajalikku informatsiooni. Üldiselt on kohalikud heal meelel valmis rääkima. Sageli on neilgi omad mured, mida püütakse meile öelda ja abi paluda. Neile on väga oluline, et külas oleks rahu ja nad saaksid oma igapäevast elu elada.
Muslimile on usuinimene alati austusväärsem kui uskmatu pagan, seega ei teki suhtlemisel probleeme.

Kaitsevägi täidab kohustust, mille parlament talle seab. Kust, kellelt saab tegevusjuhised kaplan oma tööks sõjaväevaimulikuna konfliktipiirkonnas?
Kaplanina olen ma Eesti kaitseväe ohvitser ja kaitseväe süsteemis on reguleeritud ülesannete andmised alluvussuhtega. Missioonipiirkonnas allun ma konkreetselt kontingendiülemale, kellelt saan vastavad juhised ja ülesanded. Kap­lan kui erialaohvitser lähtub erialastest ülesannetest, mis on lahti kirjutatud tööjuhendis. Mõnikord tuleb meestega suheldes rääkida ka keerulistel teemadel ja see eeldab vaimuliku pihisaladuse nõude täitmist. Ma pole missioonil kunagi pidanud paljuks kanda üksusega võrdselt ülesannete koormat ja aidata kaasa kõiges, mida valdan.

Olete Afganistanis missioonil juba kolmandat korda. Miks? mis on Teid motiveerinud minema?
Olen missioonil tõesti kolmandat korda. Kõige õigem on öelda, et olen ise tahtnud tulla, ilma sundimata. Raskem osa tulemisel on olnud perega kokku leppimine. Tean, et olen nad pannud lihtsalt sundseisu, aga koju tagasi minnes lepime jälle ära.
Mehe teed on imelikud, ütleb ka pühakiri. Kui esimesel korral tulin huvist, et mis siin on, siis nüüd peab ütlema, et ajendiks on ka vajadus, sest kuidas saad kodumaal neid inimesi toetada, kes on missioonil käinud, kui endal puudub kogemus. Teiseks ilmselt ekstreemsed katsumused mulle ka sobivad. Kui oled juba korra käinud, kisub siia jälle tagasi. Samas ka soov rindefotograafiaga tegelda ja lisaks veel tuhandeid pisiasju, mis siia kutsuvad.

Milles kattub sõjaväe- ja kogudusevaimuliku töö, mis on suurimaks erinevuseks?
Peale selle, et mõlemad on ordineeritud vaimulikud, palju muud ühist polegi. Töö eesmärk on üks, aga lahendused eesmärgi saavutamiseks erinevad. Eks siingi ristitakse ja leeritatakse ja ilmselt olen sedagi missioonil olles rohkem teinud kui ehk väikese maakoguduse õpetaja. Missioonikaplanil puudub paikne ja püsiv kogudus ning võitlejad lähevad siit edasi igaüks oma kodukogudusse. Võtke nad vastu, kui nad ühel päeval teie uksele koputavad. Nad on väärt mehed ja naised, kes on elu näinud ja siinsetes karmides tingimustes ei ole seda otsust (ristiinimeseks saada – L. R.) niisama tehtud.

Millise soovi või mõtte tahaksite lehe vahendusel avalikkusele edasi anda?
Minu sooviks on, et erinevates kirikutes võetaks veteranipäeval eestpalvusele ka missioonisõdurid, mõeldaks neile, kes on langenud ja haavatud, ning et seda tehtaks püsivalt igal aastal.
Liina Raudvassar

Endel Apsalon
Sündinud 6. mail 1961
Ordineeritud õpetajaks 2. novembril 1984
Vaimulikuna teeninud Räpina, Mehikoorma, Karuse, Lihula, Martna, Hanila kogudust
Kaitseväeline auaste kapten
Teenistuskoht Eestis: kaitseväe Kirde kaitseringkond
Abielus, kaks last