Kannatustee – võidutee

Aastaid tagasi oli mul võimalus palmipuudepühal viibida Iisraelis ja näha ning osa võtta pidulikust protsessioonist, kus noorukid lehvitasid lopsakaid palmioksi ja rõõmsate laulude ning muusika saatel suundusid kirikusse missale. Kirik oli rahvast tulvil. Seal oli araabia kristlaste kohalik kogudus ning kõik kokkutulnud väljendasid oma pühaderõõmu üsna elavalt ja valjuhäälselt. Põhjaeurooplastele tundus selline sigin-sagin harjumatu ja mõni väljendas ka arvamust, et kirikusse ei sobigi selline näiline ja väline rahutus.
Sõpruskoguduse pastor Saksamaalt juhtis tähelepanu, et küllap oli rahvas sama elevil ja rõõmus, kui Jeesus omal ajal Jeruusalemma saabus. Ka siis võeti palmipuude oksi ja hüüti: «Hosianna, õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!»
Samas oli huvitav jälgida, kui reedeti Jeruusalemma vanalinna kitsastel tänavatel kohalikud kristlased suure puuristiga käisid läbi traditsioonilise ristitee. Neid ei häirinud juutide ega araablaste lärmakas kauplemine ristitee palvepeatuste juures. Nemad keskendusid oma teekonnale vaikuse ja hardunud palvega.
Kõrvalt jälgides tekkisid teatud kahetised mõtted. Tundus, et igaüks ajab «oma asja». Kes järgib kristlikke tavasid ja püüab leida endas rahu ning olla ka nähtavaks Kristuse tunnistajaks ega lase ennast segada teiste ettevõtmistest. Samas muslimid ja juudid elasid oma rütmis ja oma tõekspidamise kohaselt. Igatahes religioosset konflikti siis ma ei märganud. Pigem oldi sallivad, peeti üksteisest lugu, austati erinevaid vagaduslaade, tavasid ja käitumist.
Tänapäeva maailm on võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga väga oluliselt muutunud. Sõja ja terrorismi tagajärjel hukkuvad iga päev süütud inimesed Ukrainas, Süürias, Iraagis, Türgis. Pommiplahvatusi korraldatakse Euroopa linnades ja kohati tundub, et inimelu hind on muutunud olematuks. Me ei ela turvalises ja kaitstud maailmas. Massiline rahvaste ränd on tekitanud uusi väljakutseid lääne kultuurile ja harjumuspärastele tavadele.
Esimeste sajandite märtrite ja kristliku usu pärast kannatajate vaprus ning ohvrivalmidus on jätnud kiriku ajalukku väga sügava tähenduse ja jälje. Kirikuisade pärimuse järgi meenutatakse lugusid hukkamisele saadetutest, kes teadsid, et iga ohvri asemele tuleb mitu uut vaprat tunnistajat. Meil on kindlasti sellest mõndagi õppida ja vahest ka oma usu stabiilsuse üle tõsiselt järele mõtelda. Meenutame meiegi ju Tallinna märtsipommitamist, suurküüditamiste mälestuspäevi, erinevatel aegadel vabaduse eest langenuid ja ei unusta nende tuhandete kannatusi, kes on seisnud Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest. See hind on olnud kõrge.
Jeesuse minek Jeruusalemma oli kuninga alanduse-, aga ka võidutee. Palmipuudepüha rõõmuhõisked vaibusid üsna ruttu, kui tuli vastata küsimusele, kas ka sina oled koos selle mehega – Jee­susega. Juudas reetis, Peetrus salgas, jüngrid hajusid laiali. Risti juures olid vaid julged naised. Rahvas, kes alles mõni aeg tagasi hüüdis tervitust kuningale, oli muutnud meelt ja valis surma tee – «Poodagu ta risti!».
Vaadeldes ajaloosündmusi ükshaaval või eraldi, ei pruugi me saada aimu Jumala lunastuskavast. Terviku tajumine pikemas ajaühikus annab võimaluse mõista kannatust, surma ja näilist kaotust. Võidu esimesed tunnistajad olid naised tühja haua juures. Jüngrid kogesid ülestõusnud Kristuse ilmumist, kui ta nende keskele tuli. Ülestõusnud Kristus ei pööranud tähelepanu oma vaenlastele. Ta mõistis nende abitust ja palus: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Küll aga julgustas ta oma jüngrite usku, andes neile ülesandeid, millega tuli lunastustööd jätkata.
Kristlane ei saa piirduda vaid sallivuse ja leppimisega, vaid ta peab tunnistama oma usku ning kasvama armastuses, mis ainsana suudab muuta maailma elamisväärsemaks. Kristus käskis üksteist armastada. Vale ja ebaõiglusega ei tohi leppida, küll aga vajame tarkust, kuidas kirik tervikuna ja igaüks ise saaks oma missiooni paremini täita.  Ajalookogemus julgustab meid selleks. Kristus on Kolgata tee läbinud, et meil oleks elu. Tema on meie eest surnud, et meie elaksime. Tema on ennast ohverdanud, et meie tema ihu ja vere kaudu päriksime igaviku ja tõotuse kohaselt saaksime osa tema kuningriigist. Ka meie kannatustel on tähendus, mille kaudu Jumal näitab oma tahet. Ristitee käimine, kristlike pühade tähistamine, sõnast ja sakramendist väe ammutamine on armastuse avaldus Kristuse ohvri vastu. Ühtlasi ka usus ja lootuses kasvamine, et armastus täiustuks ja oleks maailmale nähtav.

 

 

 

 
 
Einar Soone,
piiskop