Kaks kantsi

Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.
Mt 6: 14–15

Toredal kombel langevad kokku andeksandmise pühapäev ja reformatsioonipüha oma küsimusega usu aluste järele. Neile mõtetele toetub ka misjonipüha. Andeksand ja usu alused toetuvad ühele – Kristusele enesele, ilmnevad tema tulemises, olemises ja ligiolus läbi aja.
Eelmisel aastal laialdaselt tähistatud 500. reformatsiooniaastapäeva sõnum kõlab jätkuvalt aktuaalsena. Selle eesmärk on ka 501. aastapäeval sama: meil tuleb väärtustada ja esile tõsta usu alused, analüüsida ja mõtestada neid aegade kestel, hoida need elavana inimeste seas.
Martin Lutheriga seotud tähtpäeva – reformatsiooni- või usupuhastuspüha pidades tasub meenutada tema väitlust ja jutlust indulgentsidest. Need käsitlevad olulist teemat tänapäevalgi: mida ja kuidas me millegi nimel kirikus või kogudustes toimetame, millele või kellele toetume.
Need tekstid taunivad praktiseeritavat silmakirjalikkust ja pettust õilsate asjade, isegi Jumala nimel. Andeksand ja usu alused on tõsised teemad ning Lu­ther ei lähe neist mööda, toonitades, et an­deks­andi võib kuulutada isegi sada korda päevas, kuid see on kasuta, kui seda tehakse valedel alustel.
Andeksandmise ja usu aluste määratlemise juures on oluline esmalt üks, nimelt vaadata sügavalt enesesse, jätta teised ja muu vähemalt hetkekski kõrvale.
Prohvet Jesaja sõnadega võime olla kõik kui närtsinud lehed ja meie süü võib meid ära kanda otsekui tuul. Kuid ometi oleme sel kirjeldatud viisil patustena Jumala enda kätetöö, tema rahvas ja tema küljes kinni! See päästab ja võimaldab olukordi muuta: parandada, puhastada ja ehitada ennast; aidata teisi armastades ja andeks andes.
Paulus, see omade lõpmata armastaja, ütleb Filipi kirjas täna targasti: kasvagu teie armastus tunnetuses ja olgu teil kogemist olulise kindlaksmääramiseks. Nii saab omade armastusest ja usaldamisest lähtuda ka andeksandmine ja selle aluseks jääb omakorda enesepuhastus. Jeesus õpetab järgima põhilist: andke inimestele andeks ja siis annab Isa andeks ka teile!
Kristuse enese kõrval on see üks olulisemaid usu ja kellegi usaldamise aluseid üldse. Nõnda ongi meil kaks elu ja inimeseks olemist kandvat tugevat kantsi – inimeste seas andeksandmine ja Jumala ees Kristus ise.
Läbi aegade kutsub just Kristus meid uskuma enesesse ja Isasse – ilma mugavuse, silmakirjalikkuse ja (enese)pettuseta, täie teadlikkusega, ennast läbi katsudes, puhastades ja kummardades. Soome emeriitpeapiiskop Kari Mäkinen on kirjutanud: „Reformatsiooni puhul oli küsimus pilgu langetamises: vaade langes ülevalt ja pühast alla ja argipäeva.“
Selle järgi võib kinnitada taas, et Jumal astub temale lootvate inimeste sekka, nii nagu teeb seda ka teistes, tihti ja õnneks vastupidisteski olukordades.
Mika Waltari raamatus „Riigi saladus“ ütleb Nikodeemos Jeesuse tunnistajaid otsivale Marcusele: „Külvaja on oma töö teinud. Kui sinu sisse on külvatud, siis teeksid targasti, kui jääksid alandlikult ootama. Aga sa võid minna ka Galileasse ja otsida seal üles vaiksed. Küsi nende käest …“
Mõelda vaid – vaiksed teavad kõige paremini Jeesuse kohta, nemad on näinud ja kuulnud, kohal olnud ja vastu võtnud.
Nii tunnistavad Waltari vaiksed ja Mäkineni pilgu langetajad Jumalat ja märkavad armastusega ligimest. Omas ajas teame, et just vaiksetest kasvab aegamööda kindlameelne kirik, pilgu langetajatest areneb Kristusele toetuv ja vastutust kandev ühiskond.
Tagasihoidlikust saab võimas ja surnust elav – kui usu alused on õigel kohal. See ei ole üksnes kirjanduslik või ajalooline, vaid eluline ja oluline – ühtaegu nii inimlik kui jumalik tõde.
Aamen.

 

 

 

 
Hedi Vilumaa,
Kõpu koguduse õpetaja