Käigem valguses

Ef 5:8–14
See on ju kõigile hästi teada, et valguses käia on alati parem kui pimeduses. Parem ja kindlam. Päikesevalguses, kuu ja tähtede valguses, elektritulede säras, isegi gaasi- või petrooleumilambi valguses, tõrvikute kumas. Küünalde valgus on pidulik ja püha. Valgus on elu. Elu on valgus.
Kuid mitte seda valgust ei mõelnud apostel Paulus oma kirjas efeslastele. Siin on kõne all valgus Kristusest. Piiblitõdede ja üldse Jumala sõna valgus. Armulauast osasaamise valgus.
Igapäevast, harilikku valgust on meile kõigile väga vaja. Jumalasõna ja Kristuse lunastuse valgust samavõrd või veelgi enam. See aitab meil õigesti elada tavavalguses.
Kuidas leida Kristuse valgust? Kuidas selleni jõuda?
Tuppa saab valguse kergesti – vajuta vaid elektrilülitile. Aga hinge? Aga südamesse?
Puhtamaks ja paremaks eluks vajalikku jumalikku valgust saab kodudest ja vanematelt, eriti vanavanematelt. Küll oleks hea, kui seda lisanduks lasteaiast ja koolist, ühiskondlikest organisatsioonidest, meediakanalitest. Kirikust kindlasti. Ent kõige kättesaadavam on see siiski jumalasõnast, pühast piibliraamatust.
Kas sul on Piibel kodus? Kas sa avad seda? Loed sa seda? Mõtled piiblitõdede üle? Sealt, just sealt ja sellest need tõelise valguse kiired alguse saavadki. Mina hoidsin Piiblit käes juba lapsena ja vanaema Marie abiga püüdsin sealt tarkust taga nõuda. Siis ma veel ei osanud seda valgusallikaks pidada ega nimetada.
Siis vahepeal keerasin jumalasõnale selja. Ja alles suure hilinemisega avastasin Patarei vanglas selle valguse. Patarei kongid olid poolpimedad. Kuidas seal kulus ära jumalasõna valgus, veel rohkem Kristuse armukuulutuse ja lunastuse valgus.
Kaugeltki pole igaühele vaja kannatusi ja karme katsumusi, et jõuda jumalasõna juurde. Kodusoojuse või südamesoojuse abil sinna jõuda on igati parem, inimlikum.
Kalev Raave, emeriitõpetaja