Kaido Saak: pisiasjad võivad olla sisult suured

Läänemaal Võhma külas oma vanaisa talus elab kirikuõpetaja Kaido Saak, kes augusti lõpus tähistas esimest juubelit.

Selleks, et Kaidost ja tema elust kirjutada, tuleb aega võtta. Mitte kirjutamiseks, vaid Kaidoga koosolemiseks, et teada saada, mis on huvitanud ja huvitab Lihula keskkooli, Türi näidissovhoostehnikumi, usuteaduse instituudi ja pastoraalseminari lõpetanud kolme koguduse õpetajat.

Masinad, näts ja vanad mündid
Kaido on koguja. Tõenäoliselt on temas ka Kogujat, kes õpetas rahvale tarkust, kaalus, uuris ja kujundas õpetussõnu (vt Kg 12:9). Aga Kaido ütleb, et tundis vanade asjade vastu huvi juba koolipõlves ja vahetas nätsu vana mündi vastu.
Kui nüüd Lihulas antiigiäri pidavalt Kaidolt küsida, kumb ta rohkem on, kas jumalasulane või kaupmees, ei kiirusta ta vastama. «Kumb on tähtsam, kas hingamine või söömine? Küsida võib ka, et kui peaksin neist ühe valima, siis kummast ma loobuksin. Loodan, et ma ei pea sellise valiku ees seisma,» vastab Kaido diplomaatiliselt ja ohkab.
Kuna kohtumisele eelnenud päeval olid põllumehed käinud Toompeal meelt avaldamas, küsin Kaidolt tema staatust talupidajana. põhjust pealinna minna polnud, ent ta tunnistas, et imetleb tänapäevaseid traktoreid. Huvi masinate vastu on Kaidol alati olnud. Nii unistas ta kunagi taksojuhi ametist ja kogus varem mootorrattaid. Viimaseid sai kokku umbes 40, millest kümmekond on alles ja asuvad Lihula muuseumis.
Et Kaido olemusele lähedale pääseda, tundubki õige olevat vajutada vanavarakaupmehe-nuppu. Masinatelt on huvi kandunud mujale, aegade jooksul kirikutest rändama läinud esemetele. Sõdade ajal alates Liivi sõjast, Põhjasõjast, rääkimata II maailmasõjast, on kirikutest palju kraami minema tassitud. Haruharva kohtab neid antiigiturgudel. Nii veedab Kaido iga päev paar tundi arvuti taga, uurides kuulutuste ja oksjonite portaale või kodulehti, et näha, kas midagi põnevat on pakkumisel. Ja ütleb kommentaariks: «Pisiasjad võivad sisult olla suured.»

Läks ja tegi ära
Elus on palju juhuslikku. Näiteks kohtus Kaido kord Virtsus pühapäevakooli laagris ornitoloog Piiaga, kellest sai Kaido abikaasa ning poja ja tütre ema. Juba kümmekond aastat on ornitoloogi ameti keraamiku oma vastu vahetanud Piia Saak Lihula muusika- ja kunstikooli direktor. Kool asub majas, kus Kaido algkoolis õppis ja mille kõrge korstna otsa ta poisikesena ronis. Kihlveo võitnud, võis ta end küll jäätisega premeerida, ent kodus tuli tahmaste riiete tõttu emale tehtust aru anda.
Ka Kaido tulek kiriku juurde oli pigem juhuslik, pisut sunnitud. Kui 1980ndate lõpul kirikuteemad ühiskonnas üles kerkisid, küsis Kaido Saak toonaselt praostilt, kadunud Gustav Maarannalt, et kust ta saaks usuasjadest rohkem teada. Praost siis öelnud, et tuleb usuteaduse instituuti minna, aga enne tuleb ennast ristida lasta ja leeris käia. Kaido täitiski vana praosti korralduse ja nii ta 5. mail 1992 diakoniks ordineeriti.
Ta teenis õpetaja Endel Apsaloni kõrval Lihula, Karuse ja Hanila koguduses, aga enda sõnul sisuliselt midagi ei teinud. Kui vaja oli, viis läbi mõne teenistuse või matuse. Siis aga läks õpetaja Apsalon Räpinasse (1994) ja nii tuli aktiivselt kirikutööga tegelema hakata. Pastoraalseminar tuli kümmekond aastat hiljem.
Praegu teenib Kaido Saak lisaks Läänemaal asuvale Lihula ja Karuse kogudusele Pärnumaale jäävas Mihkli koguduses. Kui küsin, missugune neist neljast kogudusest, kus ta teeninud on või teenib, on kõige armsam, saan pärast mõtlemist vastuseks, et Hanila. Ja selgituseks, et 1960ndate lõpul suletud kogudus oli just üheksakümnendate alguses taasloodud ja nii oli ta praktiliselt koguduse taassünni juures.
«See oli väliselt vaene aeg, autot polnud. Pühapäeva hommikul sõitsime koos organistiga liinibussiga Virtsu, võtsime süntesaatori käe otsa ja pidasime kalatööstuse saalis teenistuse. Pärast tulime bussiga tagasi. Ja palju aastaid koguduse juhatuse esimeheks olnud Hermi Vain oli kindlasti üks selline inimene, kes muutis koguduse südamelähedaseks,» meenutab Kaido Saak taasloodud koguduse algusaastaid.
Ja veel: «Õpetaja on kogudusega laulatatud. Ja tal on palju kohustusi, aga hooldatavas koguduses on vähem argirutiini. Kui vahel käid, saab põhiliselt jagada toredaid hetki. Selline suhe on nagu armukesega.»

Natuke pinget
Lihulas sündinud ja kasvanud, kuulub Kaido paigaga kokku. Omaseks on see saanud Piialegi, ilma kelleta poleks Lihula selline, nagu on. Avatud silmadega käies tundub igal sammul leiduvat tema savisse valatud linnu- ja loomamaailma. Piia Saak oli tänavu Lääne-Eesti meenekonkursi võitja.
Seda, mida õpetaja Kaido ehitada on suutnud ja veelgi kavatseb, on palju. Näiteks unistab ta väikese palvekoja ehitusest, koduses väliköögis on tal sisse seatud sepatöö nurgake. Antiigipoe õuel asuvas majas on käsil viimased tööd, et vastu võtta esimene öömajaline. Kuna Lihulas hotelli pole, on ennekõike Piia otsustanud, et nad avavad väikese, ühe toaga külalistemaja.
Küsisin õpetajalt, kas pärast 50. sünnipäeva tundub elus olevat midagi teistmoodi. Vastuseks kõlab: «Keegi ütles sünnipäeval, et harjumusi ei tohi enam muuta. Aga eluga liiga rahul ei saa olla, tasakaal peab olema, ei tohi olla liiga rahul ega liiga rahulolematu. Edasiminekuks peab kerge pinge olema.»
Rita Puidet

Kaido Saak
Sündinud 29. augustil 1965
Ordineeritud 5. mail 1992, preestriks 10. augustil 2004.
Teeninud Hanila kogudust 1992–2004, Karuse ja Lihula kogudust alates 1992, Mihkli kogudust alates 2006.