Kahhelkividest sein

Advendilaupäeva õhtu tegi maa õrnalt valgeks justkui jõulukringli või märgi porikuu lõpust ja uue aasta algusest. Pühapäeva hommikul oli kirikus rohkem rahvast kui muidu, kõik ikka kenasti puhtad ja klanitud. Algused on toredad, äratavad meeled erksamaks.
Esimesel viieteistkümnel minutil õpitakse koolitunnis enamik pakutavast, edasi kipub mõte uitama ja õpetaja pajatused jõuavad kohale tükati. Advendiaeg annab tervele kirikuaastale hoo sisse, see on nagu usukooli esimene veerand, üldine sissejuhatus järgnevatele spetsiifilisematele teemadele.
Kirikukalendri ülesehituses võib seega näha lausa teaduslikku metoodikat, kuigi (loodus)teaduse ja usu tõed paljude meelest üksteisest kasvava kiirusega kaugenevad nagu kaks komeeti põhjatus universumis. Kiputakse unustama, et see pole mitte alati nõnda olnud. Varase uusaja kosmoloogia oli erakordselt rikas just seepärast, et loodusteadus (toona natuurfilosoofiaks nimetatud) ja religioon polnud veel lahku läinud, inimlik mikrokosmos ning tähtede ja inglite makrokosmos kuulusid tihedalt kokku, kõige kohal troonis Jumal nii teaduse kui usu meelest.
Ühel 17. sajandi pildil selle seose kohta ilutseb maakeral ahv (pole kahjuks näinud, üksnes kirjeldust lugenud). Autor selgitab: kujutis kutsub üles inimest loodust järele aimama, nii-öelda ahvima, et saavutada edu teadustes ja jõuda nõnda Jumalani. Ahv on Jumala otsimise sümbol.
Kuni varase 18. sajandini oligi teaduslik tegelemine loodusega peamiselt Jumala otsimine. Kõigi toonaste konfessioonide reaktsioonides Galileo Galilei juhtumile, st tema hukkamõistmisele aastal 1663, ei tule näha mitte teaduse eitamist, vaid skeptilist suhtumist liiga autonoomsesse ja eneseteadlikku, usust kaugenevasse teadusesse.
Isaac Newton on läinud ajalukku oma töödega astronoomiast, optikast ja matemaatikast, aga vähemalt sama palju huvitasid teda esoteerika, teoloogia ja alkeemia. Just viimasest lootis Newton tegelikku läbimurret teaduse alusküsimustes. Eraldusjoon teaduse ja religiooni, ka maagia ja teaduse vahel polnud sugugi nii terav, kui seda hilisemas ratsionalistlikus teadusajaloos esitada armastatakse.
Enamasti arvatakse, et praegune üksteisest eemalehoidmine on ennekõike teaduse süü, mis ennast usuga kohandada ei oska ega taha. Aga juhtub ka vastupidi, et usk põlustab teadmise, muutudes iseendale võõraks, lausa uskmatuseks kõrvaltvaataja pilgule.
Möödunud varasügisel tegi saksakeelses ajakirjanduses ilma hollandlannast Šveitsi pastor Ella de Groot, kes avalikult raadios esinedes teatas, et ei usu Jumalat, sest «tavapärased jumalakujutlused on puhas väljamõeldis». «Olen ammu loobunud endale Jumalat ette kujutamast, sest olen üha enam veendunud, et isikulist Jumalat ei eksisteeri.»
De Grooti Jumal pole maailmaväline, vaid -sisene nähtus, elujõud, eluenergia. Ei mingit igavest elu, surres lakkab nii ihu kui hing, kuigi mõnda aega kestab armastus. Palvel on tähendus, aga üksnes tänulikkuse väljendamise ja murede sõnastamisena. Raadiosaade oli pealkirjastatud «Lõpetage uskumine». De Grooti selgituse kohaselt tahtis ta öelda: lõpetage usutõdedesse uskumine, usutõde on vastuoluline mõiste.
Mina sain tema mõttekäigust aru nõnda: tõde seostub alati teadmisega, teadmine on aga konstrueeritud, eranditult inimlikku päritolu, seepärast on usul temast targem eemale hoida, isegi kui tegemist on väidetavalt teadmisega usu kohta.
Berni reformeeritud maakirik ei näinud pastori mõtetes siiski midagi taunitavat: «Reformeeritud kirikus on võimalik lai spekter veendumusi, Ella de Groot avaldab mõtteid, mida sarnases vormis leiab ka suurte teoloogide juures nagu Dietrich Bonhoeffer, Rudolf Bultmann või Dorothea Sölle. Seega liigub de Groot meie maakiriku mitmekülgse traditsiooni raamides.»
Ent kas teadmise umbusaldamine pole sama mis mälu umbusaldamine, pole vahet, kas enese või kellegi teise? Omamoodi mälutus, umbne vegeteerimine vaikuses ja pimeduses. Advendiaeg kõneleb seevastu just teadmisest ja mäletamisest. Paastutakse, kes kuidas, taotledes erksust ja selgust.
Jorge Luis Borgese novelli «Kõikemäletav Funes» peategelase kohta öeldakse, et «enne toda vihmast õhtupoolikut, kui ta end kahhelkivi vastu uimaseks lõi, olnud ta nagu ristiinimene ikka: pime, kurt, uimane, mäluta». Pärast seda ei suutnud ta enam midagi unustada, midagi märkamata jätta.
Advendiaeg, see usukooli esimene veerand, võiks siis olla justkui kahhelkividest sein.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist