Käes on laagrisuvi

See tähendab, et toimub tohutult palju laagreid ja muid värskes õhus korraldatavaid üritusi.

Hageri koguduse luksuslik perelaager «Seljakotid selga!» peeti kolmel päeval Talu laagrikeskuses, kuhu kogunes umbes 60 laagrilist. Osalemas oli nii vanaisasid kui vanaemasid, emmesid lastega, issisid lastega, terveid peresid, kuid mitmed lapsevanemad olid kaasa haaranud ka ristilapsed, kes oma vanematega tulla ei saanud. Seltskond oli värvikirev ja hästi sõbralik.

Pillimänguga äratus
Niisiis toimus luksuslik perelaager. Talu laagrikeskus ei ole minu teada veel viit tärni majutusasutusena saanud, aga see pole ka põhjus luksusliku sõna kasutamiseks. Talu keskuse pakutav oli kindlasti kõrgem tase! Valida sai nii majas ööbimise kui kämpingus magamise vahel. Pesta sai duši all ning süüa soojas ruumis.
Aga kõik eespool nimetatu pole siiski see luksus, millest rääkida tahan. Meie laagri luksus seisnes tegevustes, võimalustes ja eelkõige inimestes.
Oli tõeliselt imeline, kui lahtisest aknast kostev hommikune linnulaul ühel hetkel tipptasemel pasunamuusika äratusmänguga asendus. Hageri koguduse õnn ja rõõm on see, et meil on ametis palju professionaalseid muusikuid. Üks neist, Joel Ots, kes töötab rahvusooperis Estonia metsasarvemängijana ning õpetab lapsi muusikakoolis, lõi aktiivselt kaasa ka perelaagris.
Esimesel hommikul äratas meid Joeli ja tema kolleegi Roman Petuhhovi imeline trompetiduett. Teisel hommikul andis Hageri koguduse pasunakoor aga suisa veerandtunnise kontserdi! Ma tunnistan, et pole vist kunagi kuulanud voodis sooja teki all pikutades live-kontserti. See oli uskumatu elamus ja tõeline luksus.
Joel oli valmistanud laste jaoks ette imevahva pillide tutvustuse. Lapsed kuulasid õhinal, kui ta rääkis erinevatest vaskpuhkpillidest, lasi katsetada, kuidas on puhuda läbi plastiktoru ja lehtri ning kuidas see pikk toru kokku keeratuna tundub suhteliselt sarnane metsasarvega.
Lapsed said mõistatada, milliseid pille mängivad multifilmis must ja valge koer ning millist pilli «Maša ja karu» sarja mesikäpp. Loomulikult oli kõikidel lastel võimalik ise proovida häält välja puhuda trompetist, tromboonist, metsasarvest, eufooniumist ja tuubast. Peale selle taguda trumme, mille saatel pasunad olid marsse mänginud.
Kohe esimesel õhtul vaatasime ka nukuteatri Talleke etendatud piibliteemalist etendust «Joona lugu» ning õhtuse lõkke ääres, kus küpsetasime viinereid, saime ragistada ajusid viktoriiniga.

Tarkust ja teadmisi
Laupäev oli tihe ja lõbus. Hommikul toimus vanematele loeng laste kasvatamisest. Lektor Lii Lilleoja arutles väikelaste tunnete teemal. Ta väitis, et lapsi on võimatu kallistamisega ära hellitada ning kui võtame laste jaoks aega, siis on meil kõigil hea olla ja lastest kasvavad rahulolevad täiskasvanud. Meiega koos oli õpetaja Jüri Vallsalu, kes oli loengut kuulama toonud värsked leerikursusel osalejad, kes said nii koos meiega veidi lähemalt tuttavaks ka koguduseliikmetega. Samal ajal toimus lastele pühapäevakoolitund mäejutluse teemal.
Pärast lõunat lapsed meisterdasid ja vanemad kuulasid loengut. Seekord rääkisid meile Karita ja Meelis Kibuspuu paarisuhtest. Arutlesime tunnete ja emotsioonide teemal ning mõtlesime, kuidas meid lapsepõlves lohutati, kui olime kurvad. Tuleb välja, et lohutamine ja seeläbi lapsest välja tegemine ning temaga suhtlemine on väga olulised lapse arenemisel ja täiskasvanuks saamisel.
Lapsed olid rahul pühapäevakoolitunnis kuulduga ning valminud meisterdused olid imetoredad. Seega võib pidada seda kõike, mida meile pakuti, luksuseks.
Loengule järgnes lastevanematele mõeldud mäng «Kuldvillak», mille oli ette valmistanud pühapäevakooli õpetaja Ave Kris Lend. Ma ei tea, kas asi oli päikeses või juba puhkusele jäävas ajus, aga vastuste leidmine küsimusele, millal on mainitud ajalooürikutes esimest korda Tallinna linna, oli üsna keeruline.

Vabatahtlike toel
Enne õhtusööki toimus veel laagriolümpia traditsioonilises teatevõistluses, jalgpallis ning rahvastepallis. Kõik said osaleda maastikumängus. Lapsed korjasid igast punktist ühe piiblisalmi, mille said ülesande sooritamise eest. Viimasesse punkti jõudmiseks oli valida kahe tee vahel: lai tee ja kitsas tee. Lõpuks jõudsid kõik sihile, kus oli võimalik kuulda Piibli kirjakohast, mis räägib kitsa tee valimisest, ning kõik lapsed said oma eestpalvesoovi paberile kirjutada. Maastikumäng oli koostatud nii mitmekesiselt, et lapsed ning vanemad olid vaimustuses. Taas tõeline luksus!
Õhtu lõppes lõkke ääres. Seekord aga ei küpsetatud mitte viinereid, vaid täiesti vastupandamatuid «hot dog’e», mille täitsime maasikamoosiga! Vaprad issid küpsetasid lõkkepannkooke. No kui see pole luksus, siis mis veel?
Pühapäeva hommik, mis algas pasunakoori kontserdiga, jätkus hommikupalvusega ning peagi langetasimegi laagrilipu. Ükski asi ei saa algust täiesti tühjalt kohalt. Hageri kogudus on rõõmus ja tänulik, et meil on palju vabatahtlikke abilisi. Meie laagri korraldusmeeskond oli ülitubli.
Ruben Lend, kes alles oli aktiivne laagris osaleja, vedas seekord laagrit juhina. Tema piiblitund laagri lõppedes oli fantastiline. Kui ikka 30minutilist juttu maja ehitusest, mis rajaneb Jeesusel, kuulab kuueaastane poiss, suu lahti, siis selles kõnes pidi midagi kõnetavat olema. Tema abikaasat Ave Krisi jagus igale poole. Laagri korraldamisse panustasid väga palju aega ja energiat ka Lia Kaljuste, Mikk Liblik ja Silja Lepik. Suur tänu kõigile korraldajatele! Kõik osalejad jäid väga rahule.
Sigrid Põld