Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kaermad on soojendanud Eestimaa südant Paidet

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Ametirõivad on õpetaja Algur Kaerma kohvrisse pakkinud. Maili Kaerma hakkab Mõne tunni pärast Saaremaale sõitma ja Kella-Aime võib kiriku ukse lukku keerata. Rita Puidet

Aeg on läinud kiiresti ja lõikustänupüha Paide kirikus saanud mälestuseks. Tol jumalateenistusel andis Algur Kaerma õnnistuse seitsmele leerilapsele, kogudus tänas õpetajat hoolsa teenimise ja remonditud kiriku eest.

Eks need üheksa aastatki, mis õpetajapere Paides elas, möödusid lennates. Nüüd on õpetaja Kaerma olnud kuu aega teisel pool maakera Vancouveris, Kanada läänerannikul, ja ehk juba harjunud oma uue elupaigaga.
Aga päikselisel oktoobripäeval ootas õpetajat ees vastselt remonditud ja taaspühitsetud kirikus viimane jumalateenistus, koduseks saanud pastoraadis seisis virnade viisi kaste, mis ootasid Saaremaale toimetamist. Oli ühtaegu kurb ja rõõmus meeleolu. Sõbrad ja kaasteelised olid kogunenud pühakotta, et kaasa elada seitsme paidelase leeriõnnistamisele ja öelda teeleminejale kaasa häid sõnu. Abikaasat ära saatma oli tulnud ka juba Saaremaale kolinud Maili Kaerma.

Suure vaimuga
Algur Kaerma viimases leerigrupis omandas piiblitarkusi ka Alo Aasma, põline paidelane ja tuntud kui ettevõtlik mees. Kui ta suvel leerikoolis käima hakkas, oli ta ametis linnapeana, nüüd õnnistust vastu võttes maavanem. Ta ütleb, et õpetaja oli väga sügav nii teadmiste kui õpetamisstiili poolest. «Teda kuulates meenus esimene klass, kus õpetaja hääletoon ja õpetuse sügavus sunnivad sirge seljaga istuma. Oli tunne, et talle on kõrgemalt poolt kamaluga antud inimeseni jõudmise oskust.»
Aasma meenutas, et õpetaja Kaerma pidas kord põhimõtte pärast nutitelefoni vahendusel jumalateenistust, kuigi see ei ole kuigi mugav. Vastse koguduseliikme kogemused piirdusid enne leeriskäiku kontsertide ja jõulujumalateenistustega, kuid ta ei mäleta, et õpetaja olnuks sõna võttes kunagi trafaretne.
«Ükski tema sõna ei tulnud üle huulte läbi mõtlemata. Väga suure vaimuga inimene on selle suure keha sees. Kui vaim on nii suur, peab keha järele tulema,» naljatab maavanem õpetaja aadressil. Tõenäoliselt on temaga ühte meelt ka nooruke Elgeriine Leidma, kes Maili Kaerma sõnul tuli pühapäevakooli esimeses klassis ja on nüüd pärast leeri valmis koguduses ise lastega tegelema hakkama.
Häid sõnu on paljudel öelda, silma on pidulik päev niiskeks võtnud 95aastasel Ilse Aksella Roosipõllul. Tema ütleb, et jääb õpetajat tagasi ootama, sest pärast aastaid kestnud tööd on kirik erakordselt kaunis. Aga õpetaja Kaerma pakib käärkambris oma ametirõivad kokku – veel päev, ja aeg on teele asuda.

Kolm korda pakitud
Missugune saab Alguri elupaik Kanadas Vancouveris olema, on ta näinud fotodelt. Kogudusemaja Paides on aga veel kaste täis ja remondi ootel. Enne uue õpetaja tulekut tehakse remont – just nii on otsustatud. Õpetaja näitab oma kohvrit ja ütleb, et hakkab seda kolmandat korda pakkima. Kilosid on sel lennukile minekuks liiga palju.
«Alguses mõtled, et võtan viis paari sokke, kolm kampsunit, aga lõpuks leiad, et ühest aitab kah. Kui vaja, saan seal teise kampsuni juurde osta. Kaalusin kahe paari saabaste vahel, võtan kingad,» naerab õpetaja enda üle. Kogemus õppeperioodist Taanis (1990–1991) on seljataga ja ta teab, et kaasa tuleb võtta vaid hädavajalik.
Tublisti nalja saab meenutusest, kuidas ta Taanist koju tuli. Kui tal minnes oli üks reisikohver, siis pärast elu 80 diakonissi hoole all naasis ta autoga. See oli täis igasugu kraami: pastori tööks vajalikku nagu paberit, kirjutusmasin, raamatud, alba ja stoolad, ning lastele mõeldut. Tol ajal oli meil paljust puudus ja peres palju lapsi.

Aeg on küps
Maili ja Algur ütlevad, et seitsmest lapsest viis on iseseisvad: kaks tütart on Saksamaal, kõige vanem tütar koos kahe vennaga on Tallinnas. Kaks poissi on koos Mailiga Saaremaal, kus algas ka Alguri vaimulikutee. Maili käib lasteaias tööl ja hooldab ema, noorem poiss õpib 7. klassis ja vanem kutsekoolis.
Aeg, mil lapsed kirikutöös kaasa aitasid, on ümber saanud. Sel õhtul tuleb Mailil läbida 300 kilomeetrit, mis Paidet ja Saaremaad lahutavad või ka ühendavad, kuidas võtta. Kui nad veel Tapal teenisid, tegeles Maili ainult koguduses muusikatööga ja riigitööl ei käinud.
Paides on ta teinud tööd koguduses ja töötanud lasteaias, kus sai ühe käskkirja teise otsa. Kui linnavalitsus mitte ainult ei maksnud kütte eest, vaid andis raha ka remondi jaoks, siis töökohal oli tema maailmavaade vastuvõtmatu. «Unustasin maavanemale öelda, et nüüd on aeg hakata ihulikku kirikut kasvatama,» on Mailil paidelastele soovitus.
Algur võrdleb kahte viimast teenimispaika: «Tapa iseärasus oli, et kohalikud talupojad andsid kiriku ehitamiseks materjali ja raha, Paide kiriku taga on parunid, mõisnikud, valitsus riigikogu eraldiste kaudu. Talumees või ärimees ei ole siin kätt külge pannud. Siin ei ole lihtne olnud, on olnud selline steriilne koht. Eestimaa süda, see on külm.»
Oma perega on nad siin palju soojust ja armastust jaganud. Muusika ja pühapäevakooli, noortetöö ja jumalasõna kaudu. Maili Kaerma ütleb oma kogemusest, et lapsi ei ole vaja palvetama õpetada. On vaja vaid piiblilugusid rääkida, need lähevad südamesse ja teevad oma töö.
Vast on siis ka linnarahvas, mitte ainult linnavalitsus valmis uut õpetajat avatuma meelega vastu võtma. Õpetaja Kaerma eestvõttel on Tapa ja Paide kirikut kõvasti remonditud, koos käib tugev juhatus. Algur Kaerma oma lahke loomu ja laheda huumorimeelega jääb paljude südamesse ja võidab kindlasti uusi sõpru väliseestlaste seas Kanadas, kus ta loodab rohkem tegelda kirikutöö vaimse poolega.
Rita Puidet