Kaasakiskuvas vormis maagiline ateism

Olen ikka arvanud, et põhjendatud või haaravalt esitatud ateismist on õppida. Olgu see siis Richard Dawkinsi naturalistlik loodusteaduste tõlgendus, Sigmund Freudi psühhoanalüüs, Ludwig Feuerbachi klassikaline käsitlus jumalast kui inimese enda väljapoole projitseeritud sisemaailmast või Jean-Paul Sartre’i inimliku loomingulisuse ülistamine.
Samas tundub, et ka ateism muutub ja postmodernistlikul ajastul võib see võtta üsna ootamatu vormi.
Lugesin hiljuti Andrus Kivirähki raamatut «Mees, kes teadis ussisõnu». Autor on hea jutustaja ja loob kaasakiskuva pildi ühe rahva identiteedi muutumisest. Raamatus on ohtralt kirjeldatud usust tingitud veidrusi, üksteist tapetakse ikka usu pärast, religioosne maailmavaade vastandub igal sammul reaalsele arusaamale maailmast.
Religioosseid inimesi kujutatakse selles raamatus karikatuursetena ning nii mõnigi autori tähelepanek osutab usuinimeste aeg-ajalt esinevatele nõrkustele. 
Raamat ei jäta oma meelsuses kahtlust. Vootele, üks sümpaatsemaid tegelasi, kinnitab juba esimestel lehekülgedel: «Üks usub haldjaid ja käib hiies, teine usub Jeesust ja käib kirikus. See on ainult moeasi. Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata, need rohkem nagu sõled või helmed, lihtsalt ilu pärast.»
Sedasama kinnitab raamatu lõpus ka viimase inimesena ussisõnu oskav Leemet: «Ma luban sulle, et ma ei kummarda seal pimedas metsas ühtegi haldjat ega palu neilt mitte midagi. See mood on otsa saanud, nii nagu kunagi lähevad moest ka sinu jumalad ja jeesused.»
On omamoodi huvitav, kuidas raamatu sündmustik järgib täpselt prantsuse antropoloogi Rene Girardi teooriat ohverdamisest. Girardi järgi võib maailma religioonides täheldada skeemi, kuidas tunnetades uuendustes ohtu vanale maailmavaatele, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu, mis viib suurtele verevalamistele.
Veel kinnitab Girard, et Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu.
Märkimisväärne on, et Kivirähki raamatus ei esine tavapärane ratsionaalsesse vormi rüütatud jumalaeitus, vaid ateism on ühendatud maagilise maailmakäsitlusega. Ussisõnu oskav inimene suudab rääkida loomadega ning neid mõjutada, võimalik on vangistada tuult ja selle abil lennata jne.
Religioosse ja maagilise maailmavaate oluline vahe ongi, et maagiline jaatab maailma mõjutamise võimalusi ka sõltumata loodusseadustest, religioosne vaade kinnitab, et seda saab teha üksnes Jumal. Tavapäraselt on pöördutud maagia poole, kui on tunnetatud oma maailmakäsitlust ohustatuna. Mine tea, võib-olla tajuvadki ateistid oma maailmavaate sobimatust praeguse ajaga.

Toomas Jürgenstein