Jürjod naudivad Narvas pastoraadi-idülli

Piirilinnas tõelist lebens­raum’i – kõrgete lagedega avarat korterit, kus kõik aknad on õiges suunas – kasutav kirikuõpetaja Jürjo pere arvab, et nad polekski enam võimelised elama väikeses, madalate lagedega korteris.

«Olen muusikainimesena helide suhtes väga tundlik. Kardan, et mu närvid ei peaks vastu, kui üks naaber oma diskotümpsu laseb ja teine näiteks klaverit klimberdab,» arvab Tuuliki Jürjo.
Lebensraum
Kas mäletatakse oma esmamuljet majast, kuhu koliti 2000. aasta suvel? Tuuliki mäletab, et kui Villu jäi kellegagi esimesele korrusele juttu puhuma, sööstis tema kohe teisele korrusele, et elamistingimustega tutvuda.
«Mul oli kindel soov peas, et köök ja magamistuba peavad olema akendega ida poole, kust hommikul päike tervitab, ja suur tuba lääne poole, kust pärastlõunal päike paistab. Nii ongi,» räägib Tuuliki Jürjo.
Narvas aadressil Vabaduse 20 asuva maja teisel korrusel trepist paremat kätt asuv osa oli sajandi alguses ainuke, mida kütta sai. Seal asusid elektriradiaatorid, keskküttetorustik oli paari eelmise kütmata talve jooksul lõhki külmunud.
Villu ja Tuuliki meenutavad, et esmalt elati kaks kuud ilma kraaniveeta. «Hakkasime tegema tubades järjest remonti. Villu raius koos tublide meestega piirivalvest paksu paekiviseina sisse ukse ja kõik kohad olid remondi ajal tolmu täis. Kipsplaat oli juba enne seinas, aga parkett on meie pandud,» meenutab Tuuliki.
Suundudes avarasse, L-tähe kujulise plaaniga elutuppa, poseerivad Tuuliki ja Villu oma portreede kõrval. Suure, Tuulikit kujutava töö tellis Villu abikaasale sünnipäevaks.
Kollektsionääri uhkusega hääles näitab Narva kirikuõpetaja veidi luitunud akvarelli elutoa seinal, mis kujutab Aleksandri kirikut ja mille autor on Ott Kangilaski. Sama töö koopia asub Aleksandri kiriku tornimuuseumis.
Elutoa laes, L-tähe murdekohas, on näha süvend, mis tähistab omaaegset vaheseina. Kui pastoraadis asus nõukogude ajal muusikakool, mahtus praegusesse elutuppa suisa kaks klassiruumi. Kui Jürjod olid alles majja kolinud, oli elutoas ka tiibklaver, mis seisab praegu korteri vastas asuvas saalis.
Saja-aastane maja
Elatakse hoones, mis valmis 1912. aasta septembris Peetri koguduse koolimajana. Initsiatiiv maja ehitamiseks tuli Ferdinand Gottlieb Tannenbergilt, kes ehitas omal ajal Peetri kiriku ja asutas Aleksandri koguduse. Villu räägib, kuidas kunagi loodi koos kogudusega terve taristu: kirik, koolimaja, kalmistu.
Koguduse kool suleti kaheksa aastat hiljem, sest ilmasõja järel jäid kogudused nii vaeseks, et ei suutnud enam koolimaja ülal pidada. Järgmisena renditi hoonet linnale ja seal tegutses kaheksa aastat Narva II algkool.
Edasi sai hoonest pastoraat, kus lisaks pastoriperele leidis endale koha organist, ja samuti tegeleti maja keldris noorsootööga. Maja selles osas, mida rendib praegu Eesti Maja, toimusid koguduse koori lauluproovid. Okupatsiooniajal oli maja muidugi natsionaliseeritud ja seal asusid eri perioodidel eri asutused – ka muusikakool.
Villule on Narva pastoraat elus juba kuues! «Eks kolimisel ole ka omad plussid. Näiteks ebavajalikku on selle käigus hea maha jätta. Mina jätan kõikjale põhimõtte pärast ka raamatukogu maha,» räägib Villu. Kirikuõpetaja on praeguseks piirilinna tekitanud juba mitmetuhandelise kogu. Ja pommivarjendit meenutav raamatukoguruum pastoraadi keldris on üks tema meelispaiku majas.
«Villu ärkab kell 3 ja vaatab esmalt üle, mis internetis uut on, siis suundub raamatukokku lugema. Hommikul, kui mina ärkan, on ta kantseleis. Õhtul pärast ringitraavimist lösutab ta oma lemmiktugitoolis teleri vastas – tukub või vaatab ühe silmaga telekat,» tutvustab Tuuliki abikaasa päevakava.
Villu meenutabki vahel mõnusat kõutsi. Kassidest kõneldes – muidugi peab pastoraadis olema oma hiirekuningas! Tuuliki meenutab, kuidas praeguse kassi ema neid ise üles leidis. «Ta tuli meile 2001. aastal. Siis toimusid teenistused väikses kirikus. Hommikul kirikusse minnes kohtasin õnnetult näugunud kiisut. Käisin talle veel eraldi piima toomas ja panin ta käärkambrisse. Terve teenistus möödus tema «laulu» saatel,» räägib Tuuliki.
Pastoraadikultuur
Tuuliki naerab, et paljud küsivad, kas ta ei karda sellises suures majas. «Mida ma peaksin kartma? Enesetunne on siin ülihea! Maja energeetika on nii mõnus ja veel tajun ma, et see maja armastab lapsi. Vahest seetõttu, et ta on omal ajal kooliks ehitatud,» mõtiskleb Tuuliki.
Villu teab, et pastoraadikultuur on näiteks Soomes peaaegu välja surnud – sotsid tulid võimule, pastoraat loeti pastori korteriks ja maksustati. «Hea, et meil Eestis on pastoraadikultuur vähemalt osaliselt säilinud. Omal ajal arenes see mõisa omaga paralleelselt, aga nüüd mõisaid enam ei ole,» ohkab Villu.
Aga kuidas on Narva linn elamispaigana? Jürjod ütlevad, et peab ikka ise linna elamisväärsemaks muutma. «Näiteks üks Narva Kontserdi asutamise põhjusi oli see, et tahtsin ise kontsertidel käia. Kogu aeg peab käima ka «päris-Eestis». Sestap olen praegu hea meelega kirikumuusika liidu esimees,» tunnistab Tuuliki.
Villu lisab, et Aleksandri kirik on muutunud teatud õhuauguks teistelegi rahvastele. Näiteks eelmisel neljapäeval oli vadja päev koguduse muuseumis, kus osalesid Peterburi vadja seltsi esindajad, rahvamuusikaansambel Suprjadki ja Iisaku muuseum, kus on silmapaistvaim vadja ekspositsioon.
Teet Korsten

Lugu on ilmunud Põhjarannikus 11. jaanuaril 2012

SAMAL TEEMAL:
Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009); Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009);Viis sajandit samal kohal (4, 27.01.2010); Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse (26, 09.06.2010); Kursis hoitakse kurss ajaloo säilimisel (42, 20.10.2010); Vanast pastoraadist õhkub möödaniku hõngu (6, 2.2.2011).