Jüripäeval

On päevi, mille tähendust aeg rahva kollektiivsest mälust ei söö. Jüripäev on üks sellistest. Lapseeast mäletan suurt lõket ja isa juttu eestlaste vastupanuvõitlusest. Teadagi olid toonased ekskursid ajalukku allegoorilise maiguga – jürituld süüdates siunati Nõukogude okupatsiooni. Nagu 1343. aastal süüdati üle maa märgutuled, teatamaks, et tungal tuha all on hõõgvel.
On hea meel, et ka taasiseseisvunud Eestis on jüripäev au sees. Ka riiklikul tasandil. Tänavu tähistasime kolmandat korda 23. aprillil veteranipäeva ning esimest korda oli see vastavalt riigikogu heakskiidule ka lipupäev. Teemapäevale pühendatud mitmete ettevõtmiste seas eristus jumalateenistus Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris, kus mälestati ja anti au langenud veteranidele. Samuti süüdati ja õnnistati jürituli ehk veteranide mälestustuli, mis saadeti kirikust langenud sõjameeste haudadele ja vabadusvõitlusega seotud mälestuspaikadesse. Teenisid peapiiskop Urmas Viilma ja Tori Püha Jüri koguduse diakon Jaanus Torrim, samuti kaitseväe kaplanid kolonelleitnant Taavi Laanepere, major Gustav Kutsar ja major Raivo Nikiforov. Päeva juhtis Tori koguduse juhatuse esimees Jüri Kask. Meeleolu hoidis üleval kaitseväe orkester kolonelleitnant Indrek Toompere dirigeerimisel. Pärast teenistust koguneti kirikuaeda, kus peeti teemakohaseid kõnesid ning asetati püha Jüri ratsamonumendi jalamile mälestuspärgi.
Pikk autosõit Tartust Torisse pakkus võimaluse saada ülevaade, kuidas kodanikud tähistavad lipupäeva. Kui mina elaks talus või eramus, oleksin rahvusvärvid uhkusega päeva tervitama lubanud, mõtlesin läbi kevadeilu kulgedes. 14 korda aastas on riigilipu heiskamise kohustus riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel. Väljendamaks solidaarsust ja lojaalsust on eraisikul selleks õigus. Väga kurb, et paljud eestlased seda ei kasutanud. Ehk edaspidi?
Liina Raudvassar